Sport oli kõige tähtsam

Kui mina olin veel väikene mees
Autor: Ivar Raig

Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordi­riiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Täht­vere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate pois­te eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.

Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri Au­gust Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.

Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.  
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kale­vi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslas­test siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-senti­meetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.

Ivar Raig: ühineme euroga täiesti valel ajal

Akadeemia Nord professor ja euroskeptik Ivar Raig ütleb, et eurotsooniga ühinemine oleks tulnud ette võtta uue majandustsükli tõusu lõpus.
"Siis, kui valitsus oleks pidanud inflatsiooni vähendama ja kokku hoidma, öeldi, et me seda ei tee ja me saame viie rikkama riigi hulka, mis oli selge bluff ja vale majanduspoliitika, kuna siis oleks pidanud piirama kulutusi," rääkis Raig Delfile. Ta on veendunud, et eurotsooniga ühinemine on ette võetud täiesti valel ajal.
"Räägitud on investeeringute suurenemisest. Mõelge ise, kui euro langeb nagu kolinal, siis miks peaks siia investeerima: kui on ebastabiilsus ja euro kurss langeb," sõnas ta.
Euro võib tuua majanduse lühiajalise paranemise, kuid kokkuvõttes astume me Raigi sõnul majandustsooni, mis on allakäigul ja lagunemas.
Artiklit saab täispikkuses lugeda Delfist!

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=378356

Ivar Raig: Viimane aeg peatada euro tulek

Eesti poliit- ja majanduseliidi arvates hääletas Eesti rahvas euro kasutuselevõtu poolt juba 2003. aasta 13. septembri referendumil.


Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.

Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-viimane-aeg-peatada-euro-tulek.d?id=30214839

Ivar Raig ja Jüri Tamm: Kuidas pääseda masust ja eurolõksust?

Juba ligi kaks aastat on peaaegu kõik maailma riigid kavandanud ja võtnud kasutusele ulatuslikke meetmeid lähiajaloo ulatuslikema globaalse finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Nädalapäevad tagasi jõuti majanduse ja tööhõive elavdamise kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni riigikogus.

Suurekaliibrilistest poliitilistest kahuritest antud kogupauk sarnanes kahjuks ilutulestikuga, kõlavate vastukäivate ettepanekute esitamisega, sest terviklikku konkreetset tegevusplaani ei suutnud esitada valitsus ega opositsioon, rääkimata ühisplaanist raskete aegade ületamise kohta.

Valitsuskoalitsiooni juhterakondade peaeesmärk on täita eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, et tagada Eesti krooni asemel euro kasutuselevõtt ja koos sellega kõigi muude olulisemate majandusprobleemide lahendamine. Nii on nüüdseks jõutud olukorrani, et Eesti on peaaegu ainus riik Euroopas, kus avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg vastavad Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele.

Paraku enamik ülejäänud riike neid nõudeid ei täida, sest see pakt pole juba kaua aega kindlustanud stabiilsust ega kasvu. Seda ei saa pidada enam isegi paktiks, sest iga ELi liikmesriik on hakanud oma riigi ja rahva huvide eest üha rohkem iseseisvalt seisma ja vähem aitama teiste muresid lahendada, nagu selgus hiljuti Euroopa riigijuhtide ja rahandusministrite kohtumisel Kreeka majandusraskustesse suhtumise kujundamises.

Tõsi, viimasel hetkel otsustati finantsabi eraldada, kuigi mulje Kreekast kui isolaatorisse paigutatud nakkushaigest jääb rõhuma.

Selles kontekstis võib Eestit muidugi käsitleda steriilse asukana. Samal ajal on jäik dieedikuur viinud meid teise äärmusesse, kus muutub küsitavaks Eesti majanduse jätkusuutlikkus eurotsooni nõuete edasisel täitmisel.

Eelarvekärped on nii tootmistegevust kui tarbimist Eestis niivõrd vähendanud, et Euroopa ühest kiirema kasvuga riigist on viimase kahe aasta jooksul saanud peaaegu kõige suurema languse ja tööpuudusega riik.

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks saanud oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja -efektiivsuse uueks tõusuks, nagu seda teevad näiteks Poola, Tšehhi ja Sloveenia, mis kriisis on suhteliselt vähe kannatanud.

Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus polnud 2009. aastal nii suur kui Eestis.

Peaminister Andrus Ansip on nüüd lõpuks ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist.

Saavutati küll eelarve koomaletõmbamine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja töökohtade loomise eri meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsetest, tehnoloogilistest ja muudest vajalikest uuendustest, pole rahapuudusel jõutud.

Euroopas on majanduskriisiga selgelt paremini toime tulnud need riigid, kus on säilinud oma rahapoliitika (Poola, Rootsi, Tšehhi, Suurbritannia, Taani, Šveits) ja võetud kasutusele muidki meetmeid majanduse stimuleerimiseks.

Paljud eestimaalased on meelitatud uskuma, et euro kasutuselevõtt toob õnne meie õuele tagasi. Kuid vähemalt praegu on euro Eestile rohkem poliitika kui majandus.

Lõks seisneb selles, et eurotsoonis on vaja jätkuvalt täita bürokraatlikke nõudeid ning meil ei õnnestu uuesti saavutada suurt majanduskasvu.

Mõistagi aitaks 2011. aastal eurole üleminek suurendada lähiperspektiivis Eesti usaldusväärsust, kuid pikemas perspektiivis tooks euro kaasa stabiilse stagneerumise riski, sest rahaliidus on meie majanduspoliitika valikud senisest veel piiratumad, kuigi meie arengutase ja majandustsükkel eeldaksid teistest erineva majanduspoliitika kasutamist.

Väikeriikide võimalus kriisiolukordades ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga.

Kui maailma juhtriigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uuskeinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, peaks Eestigi suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro viivad majanduse uuesti tõusule ning lahendavad töötuse ja ülejäänud sotsiaalsed probleemid.

Rohkem kui aasta tagasi sai Eestis majanduskriisi ületamiseks välja pakutud kolm abinõu (vt Postimees, 3.02.2009), mis on ajakohased praegugi.

Esiteks on vaja valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmist kriisimeetmete väljatöötamisel ja ELi raha kasutamisel, teiseks jõulisi meetmeid majanduskriisis töö kaotanud ja võlgadesse jäänud elanike abistamiseks ja töökohtade loomiseks ning kolmandaks abinõu ettevõtjate, eelkõige rahvusliku kapitali ja alustavate ettevõtete toetamiseks. Esimese meetme realiseerimiseks läheb tarvis poliitilist kultuuri ja tahet. Teise ja kolmanda puhul ka raha.

Arvame, et riigi võlakirjade kasutuselevõtuks oleks igati sobiv aeg. Võlakirjade emiteerimine avaks majanduse uue hingamise, millest oleks kasu kogu Eestile.

Eesti majanduse suurimaks probleemiks on saanud enam kui 94 000 ametlikult registreeritud töötut, kellele lisandub 20 000 – 40 000 varjatud tööotsijat. Tööturupoliitika nõrkust ja töölepinguseaduse tasakaalustamatust näitab seegi, et töötute lisandumine pole peatunud, igal viimasel nädalal on juurde tulnud üle 2000 töötu. Suureneb oht, et kvalifitseeritud tööjõud hakkab Eestist pöördumatult lahkuma.

Valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste koostöös pole vaja luua sadu, vaid kümneid tuhandeid töökohti, teha vastavaid koolitusi.

Tuleb algatada seadusandlikud aktid, mis võimaldaksid kehtestada ajutisi maksusoodustusi, näiteks alandada eluliselt oluliste teenuste ja toodete käibemaksu, talviste metsatööde tulumaksu, kaotada kodude maamaks, samal ajal kehtestada kalliste varade kinnisvaramaks ja luksuskauba maks.

ELi sotsiaalfondi raha sihipärase ja efektiivse kasutamisega tuleks soodustada töötute ja pankrotistunud ettevõtjate klubide tegevust, laiendada korterelamute energiasäästu programme, luua sotsiaalseid töökohti heitunutele – nii vaestele kui rikastele, kõigile neile, keda seni pole kaasatud Eesti ees seisvate probleemide ja ülesannete lahendamisse.

Ainult ekspordi toetamisest jääb ettevõtluse toetamisel selgelt väheks.

Tähtsamaks kui eurole üleminekut tuleks pidada ettevõtete konkurentsivõime tõstmise riiklike meetmete kasutuselevõtmist. Teatavasti langes Eesti 2009. aastal riikide konkurentsivõime edetabelis 19 koha võrra madalamale 2006. aasta tasemest.

Riik võiks aidata senisest aktiivsemalt rajada füüsilist ja tehnilist infrastruktuuri, garanteerida vajalikke laene, suurendada rakendusliku teaduse ja innovatsiooni rahastamist, kehtestada maksusoodustusi või anda maksepuhkust noortele ettevõtetele, osta osalust finantsraskustesse sattunud ettevõtetes.

Riik peaks koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja arengufondiga kiirendama uute, kõrgemat lisandväärtust ja eksporttoodangut pakkuvate ettevõtete loomist.

Arengufondi tegevuse rahastamine võiks toetuda ettevõtte tulumaksust laekuvale rahale. Sellise sidususe korral oleks ettevõtte tulumaksu tõstmine igati argumenteeritud ja leiaks toetust hoolivate ärimeeste hulgas. Riigiasutused võiksid omakorda aktiivsust üles näidata riigi- ja munitsipaalettevõtete loomisel või olemasolevate tegevuse laiendamisel valdkondades, kus domineerivad avalikud huvid või kus tööpuudus on eriti suur.

Ettevõtluskeskkonna parandamiseks tuleks vabastada erisoodustusmaksust tervise- ja õpingukulud, kehtestada sotsiaalmaksu lagi, teha reaalseid samme FIEde tegevust segavate bürokraatlike takistuste kõrvaldamiseks ja selle ettevõtlusvormi elustamiseks.

Riik peaks seadusega kehtestama toetusmehhanismid, mida rakendatakse töökohtade loomisel uutes ja perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades, nagu näiteks roheline majandus, ning seal kasutatavate tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel, mahepõllunduse arendamisel, rahvusvaheliste teadus-, kultuuri- ja spordiürituste Eestis korraldamisel, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamisel nii välismaalastele kui Eestis aina suurenevale vanurkonnale.

Kõiki neid samme on vaja teha, olenemata sellest, kas Eesti valitsuse europürgimused leiavad lähiajal ELi juhtide toetuse.

Eurolõksu jäämine või sellest vabanemine võib toimuda juba paari kuu pärast, kui ilmub Euroopa Komisjoni analüüs Eesti eurokõlblikkuse kohta, või hiljemalt juunis, kui liikmesriikide rahandusministrid peavad tegema Eesti kohta vastava poliitilise otsuse.

Eksivad aga need poliitikud, kes euro kasutuselevõtu positiivsest otsusest loodavad abi saada 2011. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Euro kasutuselevõtu otsusest sõltumata tuleb meil kõigil tegutseda riigi, ettevõtete ja iseenese pinnalhoidmisega, olla koostööaltid ja hoolivad ning mitte norutada.

Suurem selgus Eesti tegeliku jätkusuutlikkuse ja kriisiga toimetuleku võimekuse suhtes saabub alles pärast 2013. aastat, kui peame hakkama saama ilma ELi tõukefondide toetuste turgutava mõjuta.

Artikkel ilmub koostöös Postimehega.

http://www.parnupostimees.ee/?id=235494

Ivar Raig: europarlament on jutuklubi

Euroskeptik Ivar Raigi arvates ei ole praegustel Euroopa Parlamendi saadikutel oma eelkäijatele kunagistest NSV Liidu kongressist midagi vastu panna, kuna pole silmnähtavaid saavutusi ning ollakse justkui jututuba, teatas ERR Uudised.

«Võrreldes mõne teise rahvusvahelise organisatsiooniga või kasvõi paljurahvuselise NSV Liidu kongressiga, kus Eesti saadikud kaks aastat töötasid, aga saavutasid väga selge tulemuse, siis midagi sellist võrreldavat Euroopa Parlamendil ju vastu panna ei ole,» ütles Raig ETV saates «Välisilm».
Saatekülaline märkis, et europarlament on praegu pigem jututuba, kus «tehakse natuke Eesti häält kuuldavaks, saadakse kõrget palka, aga sellest Eesti rahvale midagi kordaminevat ei ole küll esile tuua».
Raig lisas, et Euroopa Parlament võiks olla tõsine arutluste foorum, kus esineksid meie parimad kõnemehed, nagu näiteks Rein Taagepera või Mihkel Mutt.
«Aga paraku neid ei ole nimekirjades,» nentis ta, lisades, et paljudel europarlamenti kandideerivatel inimestel ei ole küll sinna asja, seda kasvõi oma puuduliku keeleoskuse tõttu.

http://www.postimees.ee/?id=117966

Professor Ivar Raig: "Valitsusel napib majanduskompetentsi."

Professor Ivar Raigi arvates võib Eestile praeguse valitsuse vähene majanduskompetents saatuslikuks saada. Ta näeb, et ministrid ei soovi koostööd spetsialistidega.

Raigi sõnul on lubamatu, et ühelgi kolmest võtmepositsioonil olevast ministrist pole majanduskõrgharidust. Peaminister Andrus Ansip on õppinud ülikoolis keemiat, rahandusminister Ivari Padar ajalugu, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on jurist. 14 ministrist on õppinud süvendatult majandust vaid rahvastikuminister Urve Palo, kellel on kraad ärijuhtimises.
"Nad ei valda ju inglise keeles vastavat terminoloogiatki," ütleb Raig, kelle arvates on see ka üks põhjus, miks EL ei taha enam Eestile laenu anda – ametnikud ei taha usaldada suuri summasid inimestele, kel pole majandusharidust.

"Kui me saame Lätile 100 miljonit krooni laenata, pole meil ju järelikult raha vajagi. See näitab järjekordset ebakompetentsust, et seda raha Lätile lubati," põrutab Raig. Meil endilgi oleks praegu seda raha hirmsasti vaja.

"Anname laenu odavalt välja ja peame ise võib-olla juba aasta lõpus võtma suurema laenu ja palju kõrgema hinnaga," nendib ta.
Raigi arvates on praeguse ebaloogilise olukorra põhjus Eesti väga ühekülgses poliitilises süsteemis. Ministriks pannakse parteijuht ja arvatakse, et kui amet on antud, antakse ka mõistust juurde.
Valitsus vajab spetsialiste
"Erakondades pole mehhanismi, mis tagaks kompetentsete inimeste edutamise ministeeriumisse," leiab Raig. "Öeldakse küll, et meil on poliitiline valitsus, kus spetsialistid peavad ministri läheduses olema. Tavatingimustes see kehtib, aga praegu on erakordsed tingimused. Kui valitsuskoalitsioonis asju arutatakse, peab kompetents olema valitsuse sees, mitte ainult selle ümber."
Raigi hinnangul on häda ka selles, et ministrid ei kuula nõunikke ja väldivad kokkupuudet majandusteadlastega. "Vahest selleks, et varjata oma ebakompetentsust," oletab ta. "Lühidalt: oleks vaja panna poliitikud koos teadlastega intensiivselt tööle," nõuab Raig. "Riigieelarvet tuleks kärpida mitte kaheksa, vaid vähemalt kümne miljardi krooni ulatuses."
Eesti Pank toetab Lätile laenamist
Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Tanel Rossi kinnitusel on Läti toetusprogramm väga tähtis kogu regioonile, sealhulgas ka Eesti majandusele ja finantssüsteemi stabiilsusele ja usaldusväärsusele.
"Toetame valitsuse otsust anda Lätile tulevikus laenu," ütleb Ross. Sellises seisus on väga oluline just riikide solidaarsus, mis kasvatab Eesti usaldusväärsust ka Euroopa Liidus.
"Nagu rahandusministeerium on teatanud, siis on IMFi osutatud laenuabi rahuldanud Läti esmase likviidsuse vajaduse. Eestilt kiiret lisaabi praegu ei vajata, võib-olla pääseme raha jagamisest," ütleb Ross.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=312955

Ivar Raig: valitsuses puudub majandusalane kompetents

Akadeemia Nord majanduspoliitika professor Ivar Raigi sõnul ei saa praeguse majanduskriisi valguses kuidagi mööda vaadata valitsusest, kus puudub majandusalane kompetents.
"Kui me teame, et praeguses valitsuses ei ole ühtegi ministrit, kel oleks majandusharidus, siis ei saa valitsusest mööda vaadata. Kui me ütleme, et laske edasi vanaviisi, siis see kompetents ei jõuagi valitsusse," sõnas Raig saates "Foorum", kus arutleti selle üle, kas Eesti vajab kriisiplaani.

Raigi sõnul on Eestil vaja vähemalt kolme kriisipaketti. Esiteks on tema sõnul vaja välja töötada meetmed, kuidas aidata neid inimesi, kes on sattunud hätta. Teiseks on vaja ettevõtluse toetamise ja reaalmajanduse stimuleerimise paketti ning kolmandaks Eesti riigi valitsemise muutmise paketti.

"Meie poliitika on täielikus tupikus. Nüüd on vaja valida teine tee," märkis ta.

Raig on veendumusel et riik peab küll kokku hoidma, kuid samas kulutama. Sama meelt oli ka saates osalenud Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Eerik Terk, kes soovitab Eestil eurorahasid kasutada infrastruktuuride arendamisel, et tööhõivet hoida. Mõlemad mehed toonitasid ka riikliku ümberõppe senisest efektiivsema korraldamise vajadust.

Majandusekspert Raivo Vare leidis, et 8 miljardi kärpimine tänavusest eelarvest on igati teostatav, kui selleks on olemas tahe. Priit Luts

http://uudised.err.ee/index.php?06151924