Sport oli kõige tähtsam

Kui mina olin veel väikene mees
Autor: Ivar Raig

Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordi­riiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Täht­vere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate pois­te eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.

Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri Au­gust Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.

Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.  
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kale­vi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslas­test siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-senti­meetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.