Ivar Raig, Akadeemia Nord teadusarenduse- ja välissuhtluse juht
Suve keskel kiitis valitsus heaks Eesti Euroopa Liidu poliitika aluspõhimõtted aastateks 2007–2011 ning riigikantselei ELi asjade direktor Gert Antsu kutsus valitsuse nimel kodanikke tegema ettepanekuid selle poliitika kujundamiseks (PM, 10. juulil 2007).
Debati peateemaks pakuti «Kuidas ehitada tugevat Euroopat», mis peaks olema ka Eesti huvides. Paraku debatti ei järgnenud. Suvi polnud poliitikadebattideks just kõige sobivam, kuid see polnud ilmselt peamine põhjus. Seitsmeosalist riigikantseleis kokku pandud poliitikadokumenti 40 leheküljel oli raske lugeda.
Mitte et see oleks olnud keeruline või igav, vaid raske oli sealt leida Eesti poliitikat. Kõik osad algasid Euroopa Liidu vastavate poliitikate heakskiitvate refereeringutega, millele oli mõõdukalt lisatud Eestiga seotud rõhuasetusi, ning vaid mõnesid dokumendi punkte võib nimetada ka Eesti taotlusteks kujundada Euroopa Liidu poliitikat.
Puudub tervik
Riigikantselei ei näinud isegi vaeva eri ministeeriumidest laekunud tekstide omavahel ladusaks tervikuks sidumisega ei sisuliselt ega stiililiselt – poliitikapostulaadid segunesid lausetega rakenduskavadest ning rõhuasetused olid erinevalt märgistatud. Puhkusele siirduvatel poliitikutel polnud ilmselt enam viitsimist ametnike koostatud poliitikatekstiga tutvuda, enne kui valitsus need oma 28. juuni istungil formaalselt heaks kiitis.
Näide sellest, kuidas ametnikud mõjutavad-kujundavad Eestis poliitilist võimu. Erakonnad purelevad omavahel rohkem sisepoliitikas, suurt poliitikat teevad Eesti jaoks juba Euroopa Liidu institutsioonid ning noor tubli eesti ametnikkond nende käepikendusena.
Euroopa poliitika mõjutab meid nüüd igal sammul ning sellepärast peaks Eesti Euroopa-poliitika dokument olema vähemalt sama tähtis kui valitsuse koalitsioonileping – kui mitte tähtsam – ning seda oleks tõepoolest vaja põhjalikult arutada.
Dokumendi esimene ja mahukaim teema on Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamine, milleks Eesti taotleb kiiremat liikumist ühtse ja avatud siseturu suunas, sealhulgas tööturu täielikku avamist. Eesti soovib süvendada koostööd eelkõige Läänemere-äärsete Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikidega teadmistepõhise innovaatilise majanduse arendamiseks.
Eesti huvides on ühtse finantsturu kujundamine, et siseturg saaks tõhusamalt toimida, aga ka majanduse juhtimise halduskoormuse vähendamine ja ülereguleerituse vältimine.
Eesti toetab euroala edasist laienemist, kuna see peaks aitama edendada Euroopa majandusintegratsiooni ja konkurentsivõimet. Euroraha kasutuselevõtmist soovivate riikide majanduse paremaks hindamiseks on oluline süvendada ELi tasandil kiiresti arenevate majanduste eripärade ja riskide arutelu.
Eeskujulikud maksud
Euroalaga liitumiskriteeriumide täitmise hindamisel peab Eesti küll oluliseks tagada kõikide liikmesriikide võrdne kohtlemine, kuid pooldab diskussiooni jätkamist Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõlgenduse ajakohastamiseks, pidades ilmselt silmas eurotsooniga liitumise võimalikkust ka suhteliselt kõrge inflatsiooniga riikidele, kus on kõrge majanduskasv.
Seda oleks Eestile ja mitmetele teistelegi riikidele tõepoolest vaja, et eurotsooniga liitumine ei hakkaks pidurdama nende riikide majandusarengut. Iirimaa ja Kreeka suhtes on EL sarnaseid järeleandmisi juba teinud.
Eesti soovib kinni hoida oma senisest stabiilsest ja lihtsast maksusüsteemist ning püüab seda tulumaksu osas jõudumööda teistelegi tutvustada, nõustudes samas võimalikult väheste kõrvalekalletega käibe- ja aktsiisimaksu küsimustes.
Eesti toetab Euroopa Liidu eelarve reformimist, mis muudaks selle lihtsamaks ja läbipaistvamaks ning toetaks majanduse konkurentsivõime tõusu. Eelarvest tuleks rohkem toetada Euroopa Liidu laienemist ja arenguriike, et suurendada mõju üleilmse partnerina ning samas anda selget lisandväärtust omaenda kodanikele.
Viidatakse ka vajadusele olla valmis suunamuutuseks Euroopa Liidu eelarve struktuuris, keskendudes liidu arengu ja tuleviku vajadustele. Öeldakse, et rohkem tuleks tähelepanu pöörata energeetikale (energiajulgeolek, -säästlikkus jm), infrastruktuurile ja teadusele, jättes delikaatselt nimetamata, et raha selleks saab võtta eelkõige põllumajandusest, kuhu praegu läheb üle 40 protsendi ELi eelarvest.
Dokumendis on palju ilusaid diplomaatilisi lauseid ka ELi välis- ja julgeolekupoliitika, keskkonna- ja põllumajanduspoliitika, infoühiskonna ja e-teenuste, justiits- ja siseküsimuste koostöö arendamise ning mitmete teiste poliitikavaldkondade kohta.
Paraku ei sisalda see näiteks selliseid aktuaalseid ja Eestit oluliselt puudutavaid Euroopa poliitika küsimusi nagu Saksamaa – Venemaa Läänemere gaasijuhe. Liiga üldsõnaliselt on hinnatud ELi edasise laienemise perspektiivi, pakkudes võrdseid võimalusi kõigile Ida-Euroopa riikidele, seega isegi Venemaale.
Poliitikadokumendis pole selgeid seisukohti ka mitmete teiste oluliste Euroopa tulevikku kujundavate teemade osas nagu ELi aluslepingute reform, Põhjamaade ja Balti mere riikide koostöö ELi raames jne.
Eesti ELi poliitikadokument on mõistagi selgelt Reformierakonna nägu. Majanduskasv ja jõukuse suurenemine Eestis viimastel aastatel on kasvatanud poolehoidu nii valitsusele kui ka Euroopa Liidule. Kuid sellest jääb väheks Eesti majanduse edasiseks reformimiseks ja kasvu muutmiseks jätkusuutlikuks.
Loodetavasti aitavad teised erakonnad Eesti Euroopa-poliitikat riigikogu arutluste käigus oktoobrikuus teha oluliselt sisukamaks ja konkreetsemaks. Eestist võiks saada koos Suurbritannia, Saksamaa ja Tšehhiga Euroopa Liidu majanduse reformimise üks initsiaatoreid, pakkudes välja iseenda ja Euroopa jaoks uusi arenguideid.
Oleks väga kahju, kui Eesti poliitika oleks vaid Euroopa Liidu poliitika hale vari ja hambutu heakskiitmine. Kui Eesti poliitikutel õnnestuks kas või osa oma edu toonud majanduspoliitilistest (näiteks maksustamise) ideedest rakendada kogu Euroopas, aitaks see suurendada nii meie endi kui ka Euroopa konkurentsivõimet.
Siis ehk on neil lootust jõuda 10–15 aastaga Euroopa keskmisele elatustasemele. Kui poliitikud kõvasti pingutaksid ja taotleksid Eestile teistest suuremaid vabadusi ja erisusi majanduskeskkonna kujundamisel, pole välistatud isegi Eesti muutumine «Euroopa tiigrikeseks», kes hakkaks kuuluma kui mitte viie rikkama, siis vähemalt rikkama poole riikide hulka.
http://www.postimees.ee/011007/esileht/arvamus/286342.php
