Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor Ivar Raig kinnitas eurokriitikute seminaril, et Eesti kroone ei tohi kohe kindlasti põletada, sest eurotsooni langemisel võib tulla vajadus vana vääring taas ringlusesse lasta.
„Selge on see, et me peame kindlasti säilitama Eesti kroonid, kõik need 87,4 miljardit, mis hetkel käibel on. Mündid müntideks, kuid miljardid kroonid tuleb hoida paberil alles tulevikuks, kuna ei tea ju mis tuleb. See on kindel deklaratsioon mille kohapealt saame kokku leppida. Me ei tea kuna eurotsoon laguneb, me ei tea kuidas seda tehakse, tegemist on poliitiliste otsustega. Meil peab selleks olema valmisolek kiiresti luua uus rahasüsteem, kas tahame astuda uude nõrka eurotsooni, võtta kasutusele Rootsi kroon või minna tagasi meie oma Koidulate ja Jakobsonide juurde,“ rääkis Raig.
Eurokriitikute seminaril „Kriis eurotsoonis ja üleminek kroonilt eurole“ Linnaraamatukogus võttis Raig sõna eurokriitikute poolt ning leidis selgelt, et eurotsoon ei jää püsima, kuid on ebaselge veel kuna see rahaliit laguneb.
„Ei saa ju öelda, et rahaliit laguneb aasta või kolme või seitsme pärast, kuid selleks peab olema valmis, kuna lagunemine toimub. Eurotsoon on vaid rahaühendus, kuid sel puudub täielikult ühine maksusüsteem ja rahanduspoliitika,“ rääkis Raig.
Professor lisas, et Saksamaa ütleb kindlasti eurole ei, kui maksumaksja kohustus muude riikide võlgu maksta veelgi kasvab.
„See on siis hetkel, mil abipaketti hakkavad vajama Prantsusmaa ja Itaalia. Ajaloos ei ole näidet kus ühisraha peaks vastu ilma selle seotuseta ühe liitriigi külge. Milton Friedman on öelnud et poliitiline liit peaks rajama tee rahaliiduks, kuid rahaliit mis on tehtud ebasoodsates tingimustes tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamimseks. Eesti on ju olnud Rootsi kuningriigi liige ning kui eurotsoon kaob, kroon on põletatud siis on ka võimalik, et Eesti liitub Skandinaavia kroonipiirkonnaga,“ lisas Raig.
„Euro saaks jääda püsima vaid föderaalriigi loomisel, kuid seda ei tule sest ükski normaalne rahvas ei oleks sellise liiduga nõus. Ma ei saa lihtsalt aru, et miks meie juhid soovivad just nüüd euroga liituda, samal ajal kui kõik teooriad ja loogikad ütlevad, et rahaliiduga tuleks liituda mitte kriisi põhjas, kui me Maastrichti kriteeriumid täitsime, vaid ikka kõrghetkel. Euro ei ole mitte ainult raha vaid ka rahasüsteem ja majandussüsteem ning euro kindlasti tõstab hindu. Meie poliitikud ja ka ajakirjanikud räägivad aga ikka, et euro ei tõsta hindu. Isegi lapsed lasteaias teavad, et tõde on vastupidine,“ sõnas Raig.
Raigi hinnangul on meil mitu viisi kuidas selle kriisi ja rahaliiduga toimetada. Esimene neist on föderaalriik, mille suunas Euroopa kesksed riigid hetkel töötavad, teine on nii nimetatud „tugeva euro“ ja „nõrga euro“ riikide eraldamine ning kolmandaks on täiesti reaalne võimalus siduda ennast veelgi enam Skandinaaviaga ning võtta kasutusele Rootsi kroon.
„Minu seisukoht on, et kriis eurotsoonis süveneb veelgi ning riigid teevad lepinguid ja plaane, et alustada Euroopa liitriigi loomisega. Euro siis kuidagi säilub, elab üle ning on käibel edasi,“ kinnitas professor.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eesti-kroone-ei-tohi-ara-poletada.d?id=35935643
Thursday, December 2, 2010
Monday, November 29, 2010
IVAR RAIG: majanduskriis eurotsoonis kestab
Kui viimatise majanduskriisi eel väitsid paljud Eesti juhid ja isegi analüütikud, et USA-st alguse saanud finantskriis Eestit ei mõjuta, siis nüüd kiirustatakse teatama uusi kaheldava väärtusega seisukohti, et majanduskriis on juba läbi. Hõisatakse, et Eesti majandus on juba tõusuteel. Kuid ühe suurema languse põhjast pisut kerkimine ei pruugi seda veel tähendada, sest kriisieelse tasemini on pikk tee ning uued tagasilöögid pole välistatud.
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
Saturday, November 20, 2010
Ivar Raig: euro ei jää püsima
Euro ei jää pikaks ajaks püsima, sest Euroopas pole olemas ühtset valuutapiirkonda, ütles akadeemia Nord majandusprofessor Ivar Raig.
"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.
Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.
"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.
"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.
Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.
"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.
Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.
"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.
Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-euro-ei-jaa-pusima.d?id=35306037
"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.
Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.
"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.
"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.
Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.
"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.
Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.
"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.
Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-euro-ei-jaa-pusima.d?id=35306037
Friday, May 28, 2010
Sport oli kõige tähtsam
Kui mina olin veel väikene mees
Autor: Ivar Raig
Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordiriiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Tähtvere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate poiste eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.
Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri August Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.
Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kalevi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslastest siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-sentimeetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.
Autor: Ivar Raig
Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordiriiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Tähtvere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate poiste eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.
Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri August Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.
Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kalevi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslastest siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-sentimeetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.
Wednesday, May 12, 2010
Ivar Raig: ühineme euroga täiesti valel ajal
Akadeemia Nord professor ja euroskeptik Ivar Raig ütleb, et eurotsooniga ühinemine oleks tulnud ette võtta uue majandustsükli tõusu lõpus.
"Siis, kui valitsus oleks pidanud inflatsiooni vähendama ja kokku hoidma, öeldi, et me seda ei tee ja me saame viie rikkama riigi hulka, mis oli selge bluff ja vale majanduspoliitika, kuna siis oleks pidanud piirama kulutusi," rääkis Raig Delfile. Ta on veendunud, et eurotsooniga ühinemine on ette võetud täiesti valel ajal.
"Räägitud on investeeringute suurenemisest. Mõelge ise, kui euro langeb nagu kolinal, siis miks peaks siia investeerima: kui on ebastabiilsus ja euro kurss langeb," sõnas ta.
Euro võib tuua majanduse lühiajalise paranemise, kuid kokkuvõttes astume me Raigi sõnul majandustsooni, mis on allakäigul ja lagunemas.
Artiklit saab täispikkuses lugeda Delfist!
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=378356
"Siis, kui valitsus oleks pidanud inflatsiooni vähendama ja kokku hoidma, öeldi, et me seda ei tee ja me saame viie rikkama riigi hulka, mis oli selge bluff ja vale majanduspoliitika, kuna siis oleks pidanud piirama kulutusi," rääkis Raig Delfile. Ta on veendunud, et eurotsooniga ühinemine on ette võetud täiesti valel ajal.
"Räägitud on investeeringute suurenemisest. Mõelge ise, kui euro langeb nagu kolinal, siis miks peaks siia investeerima: kui on ebastabiilsus ja euro kurss langeb," sõnas ta.
Euro võib tuua majanduse lühiajalise paranemise, kuid kokkuvõttes astume me Raigi sõnul majandustsooni, mis on allakäigul ja lagunemas.
Artiklit saab täispikkuses lugeda Delfist!
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=378356
Monday, April 5, 2010
Ivar Raig: Viimane aeg peatada euro tulek
Eesti poliit- ja majanduseliidi arvates hääletas Eesti rahvas euro kasutuselevõtu poolt juba 2003. aasta 13. septembri referendumil.
Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.
Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-viimane-aeg-peatada-euro-tulek.d?id=30214839
Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.
Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-viimane-aeg-peatada-euro-tulek.d?id=30214839
Thursday, March 11, 2010
Ivar Raig ja Jüri Tamm: Kuidas pääseda masust ja eurolõksust?
Juba ligi kaks aastat on peaaegu kõik maailma riigid kavandanud ja võtnud kasutusele ulatuslikke meetmeid lähiajaloo ulatuslikema globaalse finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Nädalapäevad tagasi jõuti majanduse ja tööhõive elavdamise kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni riigikogus.
Subscribe to:
Posts (Atom)