Ivar Raig: valitsuses puudub majandusalane kompetents

Akadeemia Nord majanduspoliitika professor Ivar Raigi sõnul ei saa praeguse majanduskriisi valguses kuidagi mööda vaadata valitsusest, kus puudub majandusalane kompetents.
"Kui me teame, et praeguses valitsuses ei ole ühtegi ministrit, kel oleks majandusharidus, siis ei saa valitsusest mööda vaadata. Kui me ütleme, et laske edasi vanaviisi, siis see kompetents ei jõuagi valitsusse," sõnas Raig saates "Foorum", kus arutleti selle üle, kas Eesti vajab kriisiplaani.

Raigi sõnul on Eestil vaja vähemalt kolme kriisipaketti. Esiteks on tema sõnul vaja välja töötada meetmed, kuidas aidata neid inimesi, kes on sattunud hätta. Teiseks on vaja ettevõtluse toetamise ja reaalmajanduse stimuleerimise paketti ning kolmandaks Eesti riigi valitsemise muutmise paketti.

"Meie poliitika on täielikus tupikus. Nüüd on vaja valida teine tee," märkis ta.

Raig on veendumusel et riik peab küll kokku hoidma, kuid samas kulutama. Sama meelt oli ka saates osalenud Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Eerik Terk, kes soovitab Eestil eurorahasid kasutada infrastruktuuride arendamisel, et tööhõivet hoida. Mõlemad mehed toonitasid ka riikliku ümberõppe senisest efektiivsema korraldamise vajadust.

Majandusekspert Raivo Vare leidis, et 8 miljardi kärpimine tänavusest eelarvest on igati teostatav, kui selleks on olemas tahe. Priit Luts

http://uudised.err.ee/index.php?06151924

Ivar Raig: globaalne finantskriis ja Eesti

Akadeemia Nord majanduspoliitika professor Ivar Raig kirjutab, et meie reformimeelne valitsus ei suuda üleilmse finantskriisi tingimustes midagi ette võtta, ehkki aeg pressib peale.

Kui uskuda Eesti peaministri korduvaid kinnitusi, siis globaalne finantskriis Eestit ei mõjuta. Viimati kuulsime seda seisukohta Andrus Ansipi suust pärast tema kohtumist Põhjamaade peaministritega Soomes just vahetult enne seda, kui SEB hindas oma likviidsusfondi varad 200 miljoni krooni ulatuses alla, mille tagajärjel vallandus usalduskriis selle panga suhtes. 

Panga väidete järgi oli vaja senini riskivabaks peetud hoiusesarnase fondi portfelli alla hinnata sellepärast, et sinna oli sattunud pankrotistunud Islandi pankade võlakirju. Äripäev märkis seejärel ära fakti, et enamiku eestimaalaste pensionifondide osakute väärtus on viimastel kuudel tunduvalt odavnenud, sest need fondid on investeerinud pensioniraha üle kogu maailma.

Alles pärast kohtumisi ELi juhtidega jõudis Ansip arusaamisele, et ka Eesti peab ülemaailmse finantskriisi mõjude leevendamiseks võtma kasutusele aktiivseid meetmeid ning lõpetama oma nõunike ja rahandusministriga lihtsalt olukorra pealtvaatamise. 

Praegune finantskriis algas küll kaugest Ameerikast, kuid sellesse on kistud kõigi teiste maailmajagude suurriigid ja rahvusvahelised majandusühendused, millega on otseselt seotud ka Eesti. Ameerika Ühendriikide poliitika ja majandus mõjutavad rohkem või vähem kõikide maailma riikide toimimist ja rahvaste käekäiku. 

Ameerika Ühendriikidest on veenvalt  kujunenud maailma võimsaim sõjaline jõud ja suurim majandus. Ameeriklased võiksid oma sõjalist eelarvet 75 protsendi võrra kahandada ja neil oleks ikkagi suurim ja tänapäevaseim armee maailmas. Pärast II maailmasõda on Ameerika Ühendriigid osalenud enam kui sajas sõjalises aktsioonis ning nende sõjaväebaase leidub vähemalt 120 riigis. Ameerika majanduses  toodetakse ligemale veerand kogu maailma majanduse kogutoodangust ja nende käes on viiendik rahvusvahelisest kaubandusest.

Kuid sõjalise kaitse pakkumine ja demokraatiapiirkondade laiendamine ei saa toimuda tasuta. Ameeriklased pole senini nende teenuste eest oma partneritelt otsest rahalist tasu sisse kasseerinud. Paljud ameeriklased süüdistavad nüüd oma endisi ja praegusi juhte selles, et need pole osanud maksumaksjate rahaga üles ehitatud USA sõjalist ja majanduslikku võimsust panna oma rahvale kasu teenima.

Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagisest maailma suurimast võlausaldajast on nüüd saanud maailma suurim võlgnikriik, mille välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse kümnetesse triljonitesse dollaritesse. Ameeriklastest on saanud oma peamiste kaubanduspartnerite võlavangid, kusjuures need kaubanduspartnerid ise finantseerivad laenu andes ameeriklaste kasvavat võlakoormat.
Ameeriklased ostavad kõige enam Hiinast ja Euroopa Liidust.

Kui hiinlased paigutavad saadud raha suures osas uute tootmisvõimsuste rajamisse ja säästudesse, siis eurooplased panid tulud peamiselt tarbimisse, USA börsidel kaubeldavate ettevõtete aktsiatesse ja USA valitsuse võlakirjadesse. See omakorda tõstis aktsiate hindu ning ergutas veelgi ameeriklaste tarbimist – aga tarbimise alusel kujuneb ligi kaks kolmandikku USA kogutoodangust.

Kiire majanduskasv Hiinas, Hiina kaupade suurenev eksport USAsse ja järjest suuremal määral ka USA võlakirjade ja teiste varade koondumine hiinlaste kätte on mitmete majandusanalüütikute arvates viinud Hiina juba praegu maailma majanduses valitsevale positsioonile, kuigi ametliku statistika järgi on Hiina veel USA ja Jaapani järel suuruselt kolmas majandusriik. Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos dollari nõrgenemisega, millele aitas kaasa uute dollarite trükkimine ja pumpamine pankadesse finantskriisi leevendamiseks, nõrgendas tunduvalt USA võlausaldajate positsioone.

Asja tegid hullemaks investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid endi seatud lõksu riiklikult vähereguleeritud tuletistehingutega. USAs doominoefektina vallandunud finantskriis haaras kõigepealt suurimaid USA pankade partnereid kogu maailmas ja hakkas sealt edasi kanduma regionaalsetesse ja kohalikesse pankadesse.

Finantskriisi leevendamiseks rakendasid paljude suurriikide valitsused ja keskpangad ühiselt meetmeid olukorra stabiliseerimiseks. Finantskriisi tagajärjel kaotasid väärtust või tuli maha kanda ka väga paljude Euroopa pankade ja firmade investeeringud USAs.

Näiteks Saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid nii Deutsche Bank kui ka Swedbank ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandub ka Swedbanki klientideni Eestis. SEB väikesed investeeringud Islandi pankadesse andsid aga põhjuse likviidsusfondi varad alla hinnata. Nii on peaaegu kogu maailma finantssüsteemid omavahel seotud.

Majanduskriis, millesse USA ametlikult sattus 2008. aasta III kvartali negatiivse majanduskasvu näitajaga, on loogiliseks lõpuks ligemale kümme aastat kestnud majanduskasvu tsüklile, mille käigus lastakse finantssüsteemist õhk välja, korrastatakse majandusstruktuuri ja piiratakse tarbimist.  

Kui turumajanduse tormid on viinud kreeni juba suurriikide majandused, siis mõjutavad need samuti ka väikeriike, mõned majandused võivad isegi uppuma hakata. Kui juba USA liberaalne vabariiklaste valitsus võttis finantskriisi ohjeldamiseks kasutusele John Maynard Keynesi välja töötatud ja läbiproovitud meetmed, siis ilmselt ei jää ka Eesti-suurusel väikeriigil muud üle kui majanduse stabiliseerimiseks riiklikul tasemel jõuliselt sekkuda.

Siinkohal tasub meelde tuletada ühte Keynesi peamist seisukohta: valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Ning see ei tähenda kaugeltki tagasipöördumist sotsialismi, mida mõned meie juhtpoliitikud kramplikult kardavad. Tegemist peaks olema targa riikliku reguleerimisega, milleks lihtsast talupojatarkusest paraku ei piisa. Tuleb kasutada keerukaid finantspoliitilisi hoobasid, et leevendada turutõrkeid.

Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, lisaks finants- ja majanduskriisi ületamisele  on see paratamatu ka kliimamuutuste ja teiste keskkonnaprobleemide leevendamiseks. 

Võib kindel olla, et liberaalse kapitalismiga USAs ei juhtu midagi erilist ka uue presidendi juhtimisel. Varsti algab seal uus majandustsükkel ning kõik kordub pisut erineval kujul.    
Küll aga võib järjest suurem sõltuvus välisriikide pankadest ja välisfirmade allhangetest seada ohtu Eesti majanduse ja kogu ühiskonna jätkusuutliku arengu. Paradoksaalsel kombel on Reformierakonna juhitud valitsusest saanud reforme mahamagav ja nende elluviimist kõige enam pidurdav jõud, mis pole õigel ajal mõistnud globaalseid ohte ning ilmselt ei tule kujunenud kriitilise olukorraga toime (seda arvamust süvendas veelgi Reformierakonna majanduskonverents «Re-start»).

Sellepärast peaks ta tagasi astuma või moodustama uue, majandusküsimustes pädevama valitsuse. Ühiskond vajab igal tasandil arutelu, kuidas tagada Eesti julgeolek ja majanduse uuendamine ülemaailmse finants- ja sellele järgneva majanduskriisi tingimustes, kus suureneb Aasia riikide roll.

Kui Eesti õigusjärgse iseseisvuse taastamise ja julgeoleku garandiks on senini olnud just USA ja NATO ning majanduse ülesehitamise põhilisteks toetajateks Euroopa Liit ja Skandinaavia maad, siis uue majanduse arendamise seisukohalt on vaja hoopis aktiivsemaid ja ulatuslikumaid sidemeid USA ja Aasia arenevate riikidega.

Eesti uus majanduspoliitika peaks suutma vastata ka küsimustele, kui kaugele saab  minna oma jooksevkonto ja kaubabilansi defitsiidi, laenamise ja võlgu elamisega, põlevkivi põletamise ja keskkonna saastamisega. Valitsusjuht peaks  kiiresti ja otsustavalt tegutsema, et vähendada globaalse kriisi mõjusid, taastada majanduskasv Eestis, stimuleerides ettevõtlust ja investeeringuid, seostades vajalikud majandusreformid konkurentsivõimelise majanduse kujundamisel haldusreformiga, aidata tööta jäänud või võlgadesse sattunud inimesi, ületada mahajäämus ELi tõukefondide raha kasutamisel jne.
  
Suuresti jõude elav Eesti Pank peaks aga jõulisemalt tegelema  põhiseadusest tuleneva ülesandega tagada Eesti finantssüsteemi stabiilsus ja iseseisvus, aitama selles küsimuses ka valitsust, sest seal asub ainus Eesti majandust tervikuna analüüsida  suutev keskus.

Eesti poliitikute uueks eesmärgiks ja rahvusvaheliseks ambitsiooniks võiks aga saada uue majanduspoliitika väljatöötamine Euroopale koos USA, Iirimaa, Suurbritannia, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola ja teiste uuendusmeelsete riikide majanduspoliitikute ja -teadlastega, sest nüüd on aeg selleks küps.

http://www.postimees.ee/?id=50045

Ivar Raig: mitte midagi ei juhtu, kui Lissaboni lepe ei jõustu

Akadeemia Nord professor Ivar Raig ütles, et iirlaste "ei" Euroopa Liidu Lissaboni lepingule tekitas Euroopas paraja segaduse ja vastakaid arvamusi, kuid kritiseerimise asemel tuleks Iirimaad võtta kui Euroopa majanduse ja demokraatia lipulaeva, eeskuju, mis väärib tunnustust.

Järgneb Ivar Raigi arvamusartikkel:

Iirlaste "ei" Euroopa Liidu Lissaboni lepingule tekitas Euroopas paraja segaduse ja vastakaid arvamusi. Mõned poliitikud ja arvamusliidrid tegid isegi ähvardava ettepaneku, et Lissaboni lepingu vastu hääletav riik peaks EList välja astuma. Ka Eesti poliitikud ning ametnikud on üleolevalt avaldanud arvamust, et iirlased ei oska olla tänulikud aastakümneid neile ELi eelarvest voolanud suurte toetusrahade eest, et iirlased pidurdavad Euroopa koostöö süvenemist jms.

Kuku raadio keskpäevatunni üks prominente võrdles (iseseisvat riiki) Iirimaad isegi ühe töölisega 27liikmelises (era)äriettevõttes ja naeruvääristas selle ühe arvamusega arvestamist. Euroopa noorte föderalistide kriitika Iirimaa valijate otsuse aadressil annab aga märku kasvavast sallimatusest demokraatlike valitsemispõhimõtete suhtes. See tendents tekitab hirmu.

Kritiseerimise asemel tuleks Iirimaad võtta kui Euroopa majanduse ja demokraatia lipulaeva, eeskuju, mis väärib tunnustust. Tänaseks on Iirimaast kui endisest mahajäänud agraarmaast saanud kõrgtehnoloogilise tööstusega, Euroopa viie kõrgeima elatustasemega riigi hulka kuuluv rahvusriik, mille majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis. Iirimaa (keldi tiigri) edulugu on pälvinud imetlust mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Iirlaste referendumil öeldud „ei” polnud pelgalt vastuseis ELi uuele institutsioonilisele ülesehitusele, milleta ei saa toimuda ELi edasine laienemine, vaid see oli “ei” ka – ja võib-olla isegi eelkõige – liitriigistuvale Euroopale, Brüsseli suurenevale sekkumisele Iirimaa sotsiaal-, majandus- ja teistesse poliitikatesse.
Hääletustulemust võis ette aimata, sest mäletatavasti ütlesid iirlased esimest korda “ei” juba ELi Nizza lepingu ratifitseerimisel juunis 2002, vastuseks ELi kriitikale Iirimaa majanduspoliitika suhtes, mis oli kasvatanud elanike sissetulekuid ja toonud kaasa tarbimiskasvu, kuid ka suhteliselt kõrge inflatsiooni, mis sattus vastuollu EL-i rahaliidu nõudega hoida inflatsioon madalal tasemel.

Brüssel nõudis inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. ELi finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksureform ning suunata majanduse kasvust tulenevad täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. Euroopa Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud märkused rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti. Õli valas tulle tollase rahandusministri McCreevy järeleandmatus ELi kriitikale ning soov valitud poliitikat sotsiaalpartnerite toel jätkata.

Tänavuse referendumiga sai Iirimaa valitsus rahvalt uue mandaadi iseseisva poliitika jätkamiseks ning mitte allumiseks ELi bürokraatlikele soovitustele.
Nüüd oli iirlastel "ei" ütlemiseks tunduvalt rohkem põhjusi. Seda tehti kaalutletult ka paljudel teistel majandus- sise-, välis- ja julgeolekupoliitilistel põhjustel, sõltuvalt valija kuulumisest erinevatesse huvigruppidesse.

Iirlased teadsid väga hästi, et ilma nende “jah”-sõnata Lissaboni lepingut ei saa jõustada. Kuid nad teadsid ka seda, et teiste riikide eliidid vältisid rahva arvamuse küsimist. Nii väljendasid iirlased oma “ei”-ga solidaarsust ülejäänud ELi liikmesriikide rahvastele, kes olid jäetud ilma võimalusest kaasa rääkida ja otsustada Euroopa tuleviku kujundamises.

Peaküsimus on aga selles, kas Euroopa riikide eliidid ja Brüssel suudavad pidurdada Euroopa konkurentsivõime langust, protektsionismi ja bürokraatia vohamist ning hakata sisuliselt toetama avatud ja konkurentsivõimelist majanduspoliitikat. Iirimaa on peaaegu ainus Lääne-Euroopa riik, keda ei saa süüdistada aeglases kasvus, suures välisvõlas, tulude alalaekumises või maksurahade raiskamises. Vastupidi, Iirimaa majanduse konkurentsivõime on autoriteetsete rahvusvaheliste uuringute põhjal kindlalt esimese kümne riigi hulgas maailmas.

Igal juhul on iirlased näidanud, kuidas ELi koosseisus kaitsta oma suveräänsust. Igal liikmesriigil on õigus ja - mis on eriti oluline – ka praktikas kasutatud võimalus panna veto kõigi seda riiki puutuvate tähtsamate otsuste vastuvõtmisele. Sellest võiksid innustust saada ka Eesti poliitikud, et püüda majanduspoliitikat ja rahva elujärge viia lähemale Iirimaa tasemele.

ELi Põhiseaduslikku lepingut ja selle alusel koostatud Lissaboni lepet on tabanud kriis, mis avab tee uute ideede arendamiseks. Väga raske on ennustada, millega kriis lõpeb ja millised ideed Euroopas võimust võtavad. See sõltub edasistes arengutest eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja nendes riikides, kes pole Lissaboni lepingut veel ratifitseerinud. Sõltub ka sellest, kas Iirimaa suudab vastu seista teda tabanud kriitikale ja jätkata oma majandusedu ka ilma Brüsseli toeta.

Loodetavasti siiski suudab, sest Iirimaa majandusedu ei ole nii ainuotsustavalt seotud ELi abirahade ja struktuuripoliitika vahenditega, nagu mitmed meie kommentaatorid on ekslikult arvanud. Pööratagu tähelepanu faktile, et ainult USA iga-aastased otseinvesteeringud Iiri majandusse on olnud aastakümneid enam kui kolm korda suuremad kui kõikidest ELi abi- ja struktuurifondidest saadud vahendid kokku.

Ka sel korral võidakse pakkuda iirlastele võimalust hääletada teist korda. Sellisel juhul lisatakse lepingusse teatud ainult Iirimaad puudutavad kaitseklauslid või erandid, nagu näiteks Iirimaa mitteosalemine ELi ühises välis- ja kaitsepoliitikas. Uus referendum võib toimuda juba järgmisel aastal.
Selge on aga see, et iirlaste “ei “ ei võimalda lepingut jõustada 2009. aastast, tõenäoliselt lükkab edasi ka ELi edasise laienemise. See võib õhutada ka mitmeid teisi riike lepingut mitte ratifitseerima või seda edasi lükkama.

Lõpuks pole välistatud ka see, et tööd alustatakse põhimõtteliselt uue aluslepingu koostamisega. Euroopa konkurentsivõime taastamisest huvitatud liikmesriigid peaksid töötama välja uue leppe, mis sisaldaks uusi ettepanekuid ELi institutsioonide moderniseerimiseks ning Euroopa ühiskonna ja majanduse uuendamiseks. Uue Euroopa koostööleppe koostamise idee on juba tõstatanud Tšehhi vabariigi president Vaclav Klaus. Midagi halba ei juhtu ka siis, kui Euroopas hakkab konkurentsivõimelisem majanduspoliitika kujunema mitmekiiruseliste ja regionaalsete integratsioonimudelite kaudu.

http://www.ap3.ee/?PublicationId=71fcb548-c00c-4de9-9fa9-bfb107096b5a

Ilmus Ivar Raigi raamat Eesti teest Euroopa Liitu

Uue aasta teisel nädalal tuli trükist International University Audentes (IUA) endise teadus- ja arendusprorektori, praeguse Akadeemia Nord õppejõu Ivar Raigi õpikulaadne raamat „Eesti tee Euroopa Liitu. Unistus paremast Euroopast“, mille kirjastamisega seotud kulud ja sellega seonduva asjaajamise võttis enda kanda IUA.

Raamat käsitleb Euroopa mõiste kujunemist läbi ajaloo ning Eesti suhteid Euroopaga alates muinasaja lõpust kuni tänase päevani. Seejuures keskendub autori peatähelepanu Eesti Vabariigi liitumiseelsele perioodile, eelkõige liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga 1998-2002 ning referendumieelsele ajale aastal 2003. Kuid ka Eesti tänane esindatus Euroopa Liidus institutsioonide tasemel ning Euroopa liidu tulevikuväljavaated on leidnud põgusat käsitlemist.

Viimased täiendused teksti tegi autor vahetult enne jõule 2007. Raamatu ametlikeks retsensentideks olid Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik ja Tartu Ülikooli doktorant, praegu Brüsselis töötav eurointegratsiooni asjatundja Paavo Palk. Kuid paljude teistegi (sealhulgas ka tundmatuks jääda soovivate) isikute vaevanägemine teksti trükieelsel redigeerimisel on lõpptulemuse seisukohalt üksnes kasuks tulnud.

Selge ülesehitus peatükkide kaupa, oluliste isikute ja organisatsioonide nimede rasvases kirjas väljatoomine, kordamisküsimused, olulisemate allikate bibliograafia ning isikunimede register võimaldavad Ivar Raigi raamatut „Eesti tee Euroopa Liitu. Unistus paremast Euroopast“ kasutada ka lisaõppematerjalina paljude Euroopa integratsiooni, ajalugu, politoloogiat, rahvusvahelisi suhteid käsitlevate kursuste juures. Raamat on pühendatud varalahkunud välisministeeriumi kantsleri Priit Kolbre mälestusele, kes võimaldas autorile juurdepääsu välisministeeriumi arhiivimaterjalidele, mida on kasutatud raamatu kirjutamisel.

Raamat on müügil IUA raamatukogus ja raamatukauplustes.

MAIT TALTS
Akadeemiline sekretär
International University Audentes

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18837

Ivar Raig: Eesti hambutu Euroopa-poliitika

Ivar Raig, Akadeemia Nord teadusarenduse- ja välissuhtluse juht

Suve keskel kiitis valitsus heaks Eesti Euroopa Liidu poliitika aluspõhimõtted aastateks 2007–2011 ning riigikantselei ELi asjade direktor Gert Antsu kutsus valitsuse nimel kodanikke tegema ettepanekuid selle poliitika kujundamiseks (PM, 10. juulil 2007).


Debati peateemaks pakuti «Kuidas ehitada tugevat Euroopat», mis peaks olema ka Eesti huvides. Paraku debatti ei järgnenud. Suvi polnud poliitikadebattideks just kõige sobivam, kuid see polnud ilmselt peamine põhjus. Seitsmeosalist riigikantseleis kokku pandud poliitikadokumenti 40 leheküljel oli raske lugeda.

Mitte et see oleks olnud keeruline või igav, vaid raske oli sealt leida Eesti poliitikat. Kõik osad algasid Euroopa Liidu vastavate poliitikate heakskiitvate refereeringutega, millele oli mõõdukalt lisatud Eestiga seotud rõhuasetusi, ning vaid mõnesid dokumendi punkte võib nimetada ka Eesti taotlusteks kujundada Euroopa Liidu poliitikat.

Puudub tervik
Riigikantselei ei näinud isegi vaeva eri ministeeriumidest laekunud tekstide omavahel ladusaks tervikuks sidumisega ei sisuliselt ega stiililiselt – poliitikapostulaadid segunesid lausetega rakenduskavadest ning rõhuasetused olid erinevalt märgistatud. Puhkusele siirduvatel poliitikutel polnud ilmselt enam viitsimist ametnike koostatud poliitikatekstiga tutvuda, enne kui valitsus need oma 28. juuni istungil formaalselt heaks kiitis.
Näide sellest, kuidas ametnikud mõjutavad-kujundavad Eestis poliitilist võimu. Erakonnad purelevad omavahel rohkem sisepoliitikas, suurt poliitikat teevad Eesti jaoks juba Euroopa Liidu institutsioonid ning noor tubli eesti ametnikkond nende käepikendusena.
Euroopa poliitika mõjutab meid nüüd igal sammul ning sellepärast peaks Eesti Euroopa-poliitika dokument olema vähemalt sama tähtis kui valitsuse koalitsioonileping – kui mitte tähtsam – ning seda oleks tõepoolest vaja põhjalikult arutada.    
Dokumendi esimene ja mahukaim teema on Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamine, milleks Eesti taotleb kiiremat liikumist ühtse ja avatud siseturu suunas, sealhulgas tööturu täielikku avamist. Eesti soovib süvendada koostööd eelkõige Läänemere-äärsete Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikidega teadmistepõhise innovaatilise majanduse arendamiseks.
Eesti huvides on ühtse finantsturu kujundamine, et siseturg saaks tõhusamalt toimida, aga ka majanduse juhtimise halduskoormuse vähendamine ja ülereguleerituse vältimine.
Eesti toetab euroala edasist laienemist, kuna see peaks aitama edendada Euroopa majandusintegratsiooni ja konkurentsivõimet. Euroraha kasutuselevõtmist soovivate riikide majanduse paremaks hindamiseks on oluline süvendada ELi tasandil kiiresti arenevate majanduste eripärade ja riskide arutelu.

Eeskujulikud maksud
Euroalaga liitumiskriteeriumide täitmise hindamisel peab Eesti küll oluliseks tagada kõikide liikmesriikide võrdne kohtlemine, kuid pooldab diskussiooni jätkamist Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõlgenduse ajakohastamiseks, pidades ilmselt silmas eurotsooniga liitumise võimalikkust ka suhteliselt kõrge inflatsiooniga riikidele, kus on kõrge majanduskasv.
Seda oleks Eestile ja mitmetele teistelegi riikidele tõepoolest vaja, et eurotsooniga liitumine ei hakkaks pidurdama nende riikide majandusarengut. Iirimaa ja Kreeka suhtes on EL sarnaseid järeleandmisi juba teinud.
Eesti soovib kinni hoida oma senisest stabiilsest ja lihtsast maksusüsteemist ning püüab seda tulumaksu osas jõudumööda teistelegi tutvustada, nõustudes samas võimalikult väheste kõrvalekalletega käibe- ja aktsiisimaksu küsimustes.
Eesti toetab Euroopa Liidu eelarve reformimist, mis muudaks selle lihtsamaks ja läbipaistvamaks ning toetaks majanduse konkurentsivõime tõusu. Eelarvest tuleks rohkem toetada Euroopa Liidu laienemist ja arenguriike, et suurendada mõju üleilmse partnerina ning samas anda selget lisandväärtust omaenda kodanikele.
Viidatakse ka vajadusele olla valmis suunamuutuseks Euroopa Liidu eelarve struktuuris, keskendudes liidu arengu ja tuleviku vajadustele. Öeldakse, et rohkem tuleks tähelepanu pöörata energeetikale (energiajulgeolek, -säästlikkus jm), infrastruktuurile ja teadusele, jättes delikaatselt nimetamata, et raha selleks saab võtta eelkõige põllumajandusest, kuhu praegu läheb üle 40 protsendi ELi eelarvest.
Dokumendis on palju ilusaid diplomaatilisi lauseid ka ELi välis- ja julgeolekupoliitika, keskkonna- ja põllumajanduspoliitika, infoühiskonna ja e-teenuste, justiits- ja siseküsimuste koostöö arendamise ning mitmete teiste poliitikavaldkondade kohta.
Paraku ei sisalda see näiteks selliseid aktuaalseid ja Eestit oluliselt puudutavaid Euroopa poliitika küsimusi nagu Saksamaa – Venemaa Läänemere gaasijuhe. Liiga üldsõnaliselt on hinnatud ELi edasise laienemise perspektiivi, pakkudes võrdseid võimalusi kõigile Ida-Euroopa riikidele, seega isegi Venemaale.
Poliitikadokumendis pole selgeid seisukohti ka mitmete teiste oluliste Euroopa tulevikku kujundavate teemade osas nagu ELi aluslepingute reform, Põhjamaade ja Balti mere riikide koostöö ELi raames jne.
Eesti ELi poliitikadokument on mõistagi selgelt Reformierakonna nägu. Majanduskasv ja jõukuse suurenemine Eestis viimastel aastatel on kasvatanud poolehoidu nii valitsusele kui ka Euroopa Liidule. Kuid sellest jääb väheks Eesti majanduse edasiseks reformimiseks ja kasvu muutmiseks jätkusuutlikuks.
Loodetavasti aitavad teised erakonnad Eesti Euroopa-poliitikat riigikogu arutluste käigus oktoobrikuus teha oluliselt sisukamaks ja konkreetsemaks. Eestist võiks saada koos Suurbritannia, Saksamaa ja Tšehhiga Euroopa Liidu majanduse reformimise üks initsiaatoreid, pakkudes välja iseenda ja Euroopa jaoks uusi arenguideid.
Oleks väga kahju, kui Eesti poliitika oleks vaid Euroopa Liidu poliitika hale vari ja hambutu heakskiitmine. Kui Eesti poliitikutel õnnestuks kas või osa oma edu toonud majanduspoliitilistest (näiteks maksustamise) ideedest rakendada kogu Euroopas, aitaks see suurendada nii meie endi kui ka Euroopa konkurentsivõimet.
Siis ehk on neil lootust jõuda 10–15 aastaga Euroopa keskmisele elatustasemele. Kui poliitikud kõvasti pingutaksid ja taotleksid Eestile teistest suuremaid vabadusi ja erisusi majanduskeskkonna kujundamisel, pole välistatud isegi Eesti muutumine «Euroopa tiigrikeseks», kes hakkaks kuuluma kui mitte viie rikkama, siis vähemalt rikkama poole riikide hulka.  

http://www.postimees.ee/011007/esileht/arvamus/286342.php

IVAR RAIG: Tasuline kõrgharidus on paratamatu

Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas on eraülikoolide areng pärsitud

Tallinna ülikooli rektor Mati Heidmets alustas oma Päevalehe artikliga vajalikku diskussiooni kõrghariduse strateegia ja rahastamise üle, lastes pudelist välja ka õppemaksudžinni.

Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas on eraülikoolide areng pärsitud

Tallinna ülikooli rektor Mati Heidmets alustas oma Päevalehe artikliga vajalikku diskussiooni kõrghariduse strateegia ja rahastamise üle, lastes pudelist välja ka õppemaksudžinni.

Tõesti, raske on leida argumente, miks kõiki üliõpilasi ei peaks kohtlema võrdselt. Paraku on Eesti kõrghariduskorraldus sellest printsiibist pigem kaugenenud.

2004. aastal õppis Eesti neljas suuremas avalik-õiguslikus ülikoolis ligi 40 000 üliõpilast, kuid neist vaid 20 800 ehk 52% riikliku tellimuse alusel. Kui lisada eraülikoolides õppijad, maksab kaugelt üle poole üliõpilastest enda õpetamise kulud täielikult või osaliselt ise kinni.

Võrdse kohtlemise tagaks kas kõigile tasuta (nagu kommunistlikus Ida-Euroopas ja ka rikkas Soomes) või kõigile tasuline (nagu Tšiilis ja Suurbritannias) kõrgharidus. Kui osa tudengeid ei maksa kõrghariduse eest midagi ja teised maksavad selle isegi samas ülikoolis täies ulatuses kinni, pole see just ahvatlev perspektiiv.
Heidmets pakkus, et esialgu võiks kehtestada kõigile üliõpilastele ühtse õppemaksu, mis ulatuks 25 protsendini õpingukuludest. Tegelikult poleks see lahendus, sest juba praegu maksavad üliõpilased enam-vähem selles ulatuses oma õppekulud. Vajadused on oluliselt suuremad.

Samas teeb Heidmets vastuolulise ettepaneku – kiita heaks haridusministeeriumis koostatud Eesti kõrgharidus-strateegia 2006–2015, mis pakub kõrghariduse juhtimiseks ja rahaprobleemide ületamiseks hoopis teisi ideid. Ministeeriumi strateegia taotleb ametkondade senisest suuremat sekkumist kõrghariduse juhtimisse ning alahindab turumajandusliku regulatsiooni toimevõimet. Strateegia ettepanekutega pole reaalne saavutada püstitatud eesmärke – kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõusu –, sest selle elluviimiseks pakutakse vaid uusi bürokraatlikke kontrollimehhanisme, millega ülikoolid allutataks taas riiklikule kontrollile.

Tšiili kogemus sobiks

Paradoksaalsel kombel on era-ülikoolide areng Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas pärsitud, sest nad on seatud kõlvatu konkurentsi tingimustesse. Riik eraldab avalik-õiguslikele kõrgkoolidele sadu miljoneid kroone subsiidiume ka nende erialade õpetamiseks, kus turukonkurents võiks vabalt toimida.
Eesti võiks tõsiselt kaaluda Tšiili kõrghariduse arendamise teed. Tšiili kogemused on just meile kõnekad, sest seal valitses 1990. aastateni samuti tsentraliseeritud totalitaarne režiim. Kuid erinevalt Eestist on Tšiilis praeguseks läbi viidud edukas kõrgharidusreform.

Kahe ülisuure tsentraliseeritud monopoolse riigiülikooli asemel on 16 riigiülikoolist ja 46 eraülikoolist koosnev ülikoolidevõrk, mida sisuliselt juhib mitte ministeerium, vaid 25-liikmeline rektorite nõukogu. Tšiili riiklikud kulutused kõrgharidusele olid 2002. aastal 63% suuremad kui 1990. aastal, kuid üliõpilaste arv kasvas kaks korda. Kõik üliõpilased maksavad õppemaksu ning tänu erasektori vahendite kaasamisele moodustasid ühe üliõpilase koolitamiseks tehtavad riiklikud kulutused 2002. aastal vaid 63,5% 1990. aasta tasemest.

Tšiili kogemus on näidanud, et kartus, nagu vähendaks tasuline õpe noorte õpihimu, osutus alusetuks.
Ka Eesti uuringud kinnitavad, et õppemaksu maksvatel üliõpilastel on enamasti suurem motivatsioon ja mõnelgi erialal on nad ka edukamad.

Küll tuleb aga põhjendatuks pidada argumenti, et tasuline kõrgharidus hakkab suurendama noorte Eestist väljavoolu. Välismaal õppimisel on ka positiivseid külgi, kuid noorte spetsialistide Eestisse töölejäämine on riigile ülitähtis.

Noorte Eestis püsimist saaks soodustada kõrghariduse kaudse subsideerimisega, mida rakendataks pärast ülikooli lõpetamist, näiteks õppelaenu osalise või täieliku kustutamisega riigi või muu tööandja poolt. Praegu aga eraldab riik maksumaksjate raha ka nende koolitamiseks, kes lähevad tööle välisriiki (näiteks arstide koolitamine läheb üha kallimaks, kuid Eestis arste juba napib).


Strateegia tagasi lükata

Loodan, et riigikogu ei kiida valdavalt ametnike ja kitsa ringi ekspertide poolt koostatud kõrgharidusstrateegiat heaks ning nõuab selle olulist muutmist, nii et see paneks aluse komplekssele kõrgharidusreformile, millega tagataks:

•• Eestis kõrgharidust andvate õppeasutuste selge eristamine, mis lähtub tõdemusest, et Eesti vajab nii tipptasemel akadeemilist rahvusülikooli kui ka spetsialiseeritud rakendusülikoole ja tehnilist haridust pakkuvaid kõrgkoole;

•• kõrgharidusasutuste juhtimise detsentraliseerimine ja dereguleerimine, ühtsed toetamisreeglid kõigile haridussfääris osalejatele, sõltumata omandivormist;

•• kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõus, mis saavutataks eelkõige kõrgharidusturu spetsiifikat arvestavate konkurentsireeglitega ning hariduses ja teaduses PPP (public-private partnership) projektide käivitamiseks õiguslike aluste loomisega;

•• võrdsed õppimisvõimalused erinevate majanduslike võimalustega üliõpilastele, kaotades õppemaksuta õppimise kõigis ülikoolides ja kehtestades samaaegselt üliõpilaste ühtsetel alustel kaudse subsideerimise meetmed kõigis kõrgkoolides.

Arvestades Eesti demograafilist ja majanduslikku olukorda, vajame ülikoole, mis suudaks haridusteenuseid eksportida ka Põhja- ja Ida-Euroopasse ning luua uusi kolledĻeid välismaal. Vaid kõigi Eesti ülikoolide koostöös suudaks Eesti haridus ja teadus jääda Euroopas konkurentsivõimeliseks.

Tasulisele kõrgharidusele üleminek on üleilmne suund, mis paratamatult hakkab laiemalt levima ka Euroopas.
Näiteks Suurbritannias kehtestati see eelmisel aastal, tasulise kõrghariduse osa suureneb isegi üldiselt sotsialistliku orientatsiooniga Prantsusmaal, aga ka Lätis ja mujal. Eesti ei peaks reformi õiget aega maha magama.


Ivar Raig, Audentese ülikooli prorektor

http://www.epl.ee/artikkel/309598

Ivar Raig: peaminister kardab väidelda, sest ei taha kaotada võimu

09.08.2003

Eesti ainuke tõsiselt võetav euroskeptik Ivar Raig on enda sõnul ajast ees. Ta usub, et eestlased mõistavad alles mõne aasta pärast halba, mis kaasneb Euroopa Liiduga.
Laupäeval on Keskerakonna kongress, kus põhiteemaks Euroopa Liit (EL). Mida on sealt oodata?
Arvan, et mitme tunni jooksul on Peeter Kreitzbergi ja ELi suhtes vaenulike inimeste äge vaidlus. «Ei» pooldajaid on Keskerakonnas pisut rohkem.
Kas teie ponnistustele ja Uurimiskeskusele Vaba Euroopa (UKVE) on Edgar Savisaare eurotsirkus kasulik või mitte?
Ikka kasulik. Oleme Keskerakonnas leidnud oma ideedele palju toetajaid.
Sõltumata keskerakondlaste otsusest, on see igal juhul kasulik europooldajatele. Kui Keskerakond ütleb «ei», siis sunnib see kõiki teisi minema ELi poolt hääletama; kui öeldakse «jah», siis on saavutatud tõeline kokkulepe... Savisaar on omast võttest selili?
Pole päris nõus. Nagu küsitlused näitavad, on kõikides erakondades suur «ei» ütlejate osakaal. Keskerakonna otsus mõjutab eelkõige kahtlejaid. Kui keskerakondlased ütlevad «ei», siis saavad ka teiste erakondade kahtlejad jõudu. Kuna suuremal hulgal eestlastest läheb ELis elu raskemaks, siis on Savisaare huvides «ei» peale mängida. Suure tõenäosusega kutsub Keskerakond rahva referendumile ja kõik. «Ei» korral ei jää Keskerakond isolatsiooni, pigem võivad nad pelgalt ühe partneriga uue valitsuse moodustada.
Ja jõudsimegi selleni, et Savisaar ei mõtle referendumi eel muule kui võimule pääsemisele? Ka eurovankri on ta selle ette lükanud.
Kahtlemata mängib Savisaar ELiga oma erakonna huvides. Aga ta peab silmas ka valijate huve. Eesti tipp-poliitikutest jälgib ta kõige teravamalt rahva meelsust ja ta otsused on väga kooskõlastatud masside meele-oludega. Ma ei ole nõus, et teda ei huvita Eesti rahva tulevik. Usun, et Savisaar võib teha Brüsseliga Eestile parema lepingu kui kolmikliit (Isamaaliit, Mõõdukad, Reformierakond – U.S.). Nemad olid ju põhilised lepingu tegijad ja neil oli kogu aeg kiire-kiire-kiire. Savisaar avaks teatud peatükid või alustaks isegi uusi läbirääkimisi.
Öelge viis põhjust, miks siis eestlased peavad 14. septembril «ei» ütlema?
1. Liitumisleping on kehv. 2. Liitumine on põhiseadusega vastuolus ja selle muutmist pole lõpuni rahvale selgeks tehtud. 3. Liitumine toob kaasa Eesti majanduskeskkonna halvenemise. Kui seni oleme olnud kiire arenguga, siis Euroopa Liit pidurdab seda. Me ei saa oma potentsiaali ära kasutada. 4. Liitumine toob vaesematele inimestele kaasa liiga kiire hinnatõusu. 5. Eesti pole oma haldussuutlikkuse poolest valmis kõiki 21 000 Euroopa Liidu seadust rakendama ja me saame selle eest karistada Euroopa Kohtus.
Minu seisukoht on referendumi edasilükkamine. Olen kiire liitumise vastu. Saame pehmema maandumise ja aeglasema hinnatõusu.
Lahkus poliitikast püstipäi
1990ndate alguses soovisite saada suureks poliitikuks. Algus oli hea, aga kokkuvõttes jäite keskpäraseks tegijaks ja lahkusite poliitikast sootuks. Miks?
Tõepoolest oli mul kunagi see soov ja ma ka sain poliitikuks. Olin N. Liidu Ülemnõukogus, ENSV Ülemnõukogus, Riigikogus ja Eesti Kongressis. Praegu olen avastanud, et ma pole poliitikas end ammendanud. Ma pole seni valimistel kordagi läbi kukkunud, olen alati olnud võitja. Lahkusin poliitikast vabatahtlikult. Võtsin puhkuse, et end täiendada. Nüüd olen aga otsapidi poliitikas tagasi.
Aga 1994. aastal olevat te tahtnud väga saada peaministriks. Valik langes aga Andres Tarandile.
Seda soovi mul küll polnud. Koos Marju Lauristiniga olime Mart Laari esimese valitsuse kukutajad, kuid peaministritoolist ma isegi ei mõelnud. See oli ju peaaegu võimatu, sest olin kõigest väikseima koalitsioonipartneri juht. Küsimus oli siis, kas peaministriks saab Lauristin või Tarand.
Kas olete hiljem kahetsenud, et siis poliitikast lahkusite?
Nägin sinisilmselt, et ilus on sirge seljaga ja väsinuna poliitikast lahkuda. Veel eelmiste riigikogu valimiste eel pakuti mulle Mõõdukate nimekirjas 10. kohta ja Andres Tarandi valijahäältega kaasnenud kahe kvoodiga oleksin kindlasti sisse saanud. Ka perekond soovis mu lahkumist poliitikast. Poliitikas ei saa olla lõputult. Riigikogus ei saa olla korraga üle kahe koosseisu. Muidu käivad inimesed maha, neil pole ideid ja nad irduvad rahvast.
Teine soovide ja reaalsuse põrkumine oli teie diplomaatiline töö. Te tahtsite väga saada diplomaadiks. Saite isegi kaks aastat olla Itaalias ning oligi kõik... Mis juhtus?
Tahtsin minna diplomaatiasse, et vaadata ja proovida. Olin Itaalias meie saatkonna juht. Seal tunnetasin, et tol hetkel Eesti jaoks vähe tähtsas riigis töötamine tähendas mu pagendamist kodumaalt. Saavutasin diplomaatilises karjääris täieliku tipu. Tegin ära Itaalias (Eesti – U.S.) presidendi nädalase riigivisiidi koos tema sünnipäeva tähistamisega. See on suursaadiku unistus. Lisaks korraldasin peaminister Romano Prodi visiidi Eestisse.
Raske uskuda, et mujale enam ei tahtnud.
Perekond seadis mulle ultimaatumi. Naisel oli kõrini töötuks olemisest. Koos tütrega ütlesid, et nemad ei tule minuga enam ühelegi välislähetusele. Naisel oli oht, et kaotab töö ja kvalifikatsiooni – ta on Eesti Draamateatri kirjandusala juhataja. Lastel olid kodumaal sõbrad ja tuttavad ning nad ei tahtnud neid kaotada. Perekonda ma lõhkuda ei tahtnud. Nagu mulle välisministeeriumist uus pakkumine tehti, võtsin selle ka vastu. Mul õnnestus isegi aasta otsa pidada ELiga liitumisläbirääkimisi, kuigi see oli ebapopulaarne töö. Mind ei rahuldanud välisministeeriumi palk, 6000–7000 krooni. Õnneks oli mul Itaalia-päevadest sääste. Välisteenistuses on ju nagu presidendi palk. Uskuge mind, et tegin välisministeeriumis hambad ristis ametnikutööd.
Täna tundub see tõelise saatuse irooniana, et alustasite ELiga läbirääkimisi ja nüüd olete 100% põhimõtteid muutnud. Miks ja millal toimus murrang?
Euroopa Liit pimestas ka mind. Olin esimene eestlane, kes Priit Kolbrega käis Brüsselis vipituuril. Ennast müüa ja esitleda Euroopa Liit oskab. Olin vilkuvatest Euroopa tähtedest pimestatud, kuid mida rohkem ma seda liitu tundma õppisin, seda rohkem sain aru, et süsteem on mäda – kõik pole kuld, mis hiilgab. Kui paljud teised Eesti juhtpoliitikud tegeleksid Euroopa asjaga, siis jõuaksid ka nemad sama kaugele. Olen teistest ees. Kui teised selleni jõuavad, on juba hilja ja referendum läbi.
Streimannist parem!?
Kas Ivar Raig olnuks parem läbirääkija kui Alar Streimann?
Arvan küll. Majandusteadlasena olnuks ma temast parem. ELiga ühinemine on eelkõige majanduspoliitiline protsess. Põhiline osa läbirääkimiste 30 peatükist puudutas ju majandust. Seal peab pealäbirääkija olema haritud ja kompetentne. Müts maha inglise filoloogi Streimanni ees, kes väga lühikese ajaga viis end asjadega kurssi. Tal aga puudusid tihedad sidemed majandusspetsialistidega. Ma pole kindel, et kõik kokkulepped vastavad Eesti huvidele. Näiteks Sloveenia pealäbirääkija oli majandusdoktor ja endine majandusinstituudi direktor.
Selles on süüdi nn. Ilvese taktika. Tõin ministri juurde majandusteadlased, aga Ilves oma käega kustutas kõik maha. Ta ei andnud neile mingit rolli. Teised riigid kooskõlastasid oma positsioone mitu aastat, meil tehti see kõik kolme kuuga.
See kõik võib olla tõsi. Kõik jääb selle taha, et Eestis polnud siis ega ole ka praegu peale teie ühtegi mõistlikku euroskeptikut, kelle sõnal oleks kaalu. Uno Silberg, Martin Helme ja Igor Gräzin ei tekita usaldust.
See on ka põhjus, miks Eestis «jah» peale jääb. Jõud on täiesti ebavõrdsed – nii inimeste poolest kui ka rahaliselt. «Jah» saamiseks on Eestis umbes 1000 inimest, kes on selle jaoks tööd teinud. Aga seda tööd saanuks teha paremini ja tehtud vead parandada. «Jah»-poolel on 60 korda rohkem raha, neil on vähemalt 30 miljonit krooni. Meil on 500 000 krooni... Üldiselt eurokriitiliselt mõtlevate inimeste arv Eestis kasvab.
Kas vastab tõele, et pärast kohtumist Juhan Partsiga helistasite peaministri büroosse ja vabandasite Martin Helme käitumise pärast?
Kus te selle võtsite? Vastupidi. Helistas Partsi nõunik Kristi Liiva, et rääkida debati toimumisest. Tema üks esimesi sõnumeid oli Partsi rahulolematus Martin Helme käitumise pärast ja ma püüdsin seda leevendada. Helme olevat bravuurselt esinenud ja sekkunud peaministri sõnavõttu. Jah, aga seda ajal, kui peaminister pidas monoloogi ja lõi meile allapoole vööd ehk esitas süüdistusi, millega me polnud nõus. Helme andis siis raevukalt vastu. Viisakas olnuks ehk peaminister ära kuulata.
Parts kardab väidelda
Viimase aja märksõna on debatt. Seni pole debatti olnud. ETV on planeerinud 10. septembriks aja, et Parts ja Raig saaksid rahva ees vaielda. Kas see ikka toimub?
Praeguse seisuga pole mul selle kohta signaale, et toimuks debatt Raig Partsi vastu. ETV korraldab küll debati ja kutsub stuudiosse erinevate seisukohtadega inimesi, nagu oli enne riigikogu valimisi peaministrikandidaatide väitlus. Parts teatas, et ta tuleb debatile, aga see toimub Maalehe veergudel. Meie sellega ei nõustu. Tahtsime, et ikkagi tuleks avalik debatt, mida juhiks üks ETV saatejuht ja sõltumatu ekspert Erik Terk. Parts vastas, et ainult Maaleht ja kõik. Ei saa ju olla võimalik, et peaminister dikteerib kõiki debati tingimusi! Kui ta on jäik, siis me ei saa sellest osa võtta. Nõustusime, et see toimub Maalehe juhtimisel. Olgugi, et Maaleht korraldab selle, eeldan, et sellest saavad osa võtta raadio, televisioon, publik jne. Sellega ma aga ei tahaks nõustuda, et Eestis pole debatti. On küll ja tuleb veel!
Miks peaminister Parts pelgab teid? On ta euroteadmised nõrgad, on ta ülbe või on tal halvad soovitajad?
Kõik kokku. Ta tunneb end väga ebakindlalt. Riiki ei saa valitseda inimene, kellel on see teema endale selgeks tegemata. Kas Tony Blair oli Iraagi sõja spetsialist? Ei! Aga ta tegi endale selle selgeks. Partsi kodutöö on tegemata. Mulle tundub, et ta kardab hoopis võimu kaotada ja süüdistab meid iseseisvusvastasuses.
On teid keegi üritanud positiivselt hõlvata?
Olen seda küsimust ammu oodanud... Vastus on ei! See annabki mulle jõudu neile vastu punnida. See on Eesti diplomaatia nõrkus, et nad ei suuda omi inimesi hõlvata. Ka see näitab, et välisministeeriumis on kaadrimuudatused hädavajalikud.
Kõik praegu avalikkuses toimuv on ju teile isiklikult väga kasulik. Te poleks ju muidu iialgi nii palju meedias tähelepanu saanud. Kui suur roll on oma hinna kasvatamisel?
Perele ei meeldi, et olen liiga palju hõivatud ja liiga suure tähelepanu all. Ma pole põhimõtteliselt raha vastu võtnud, isegi mitte transpordikulusid. Tegelen sellega vabatahtlikult ja missioonitundest. Küllap mingi poliitiline kapital ikka koguneb, millest kunagi võib kasu olla. Aga ma ei kogu kapitali selleks, et kandideerida europarlamenti. Eesti seaduste tõttu pole mul seal mingeid väljavaateid.
Kuidas põhiline tööandja Audentes teie euroskeptilisse tegevusse suhtub?
Nad on deklareerinud, et soosivad demokraatiat ja akadeemilist vabadust.
Kui 14. septembri referendumil tuleb ikka «jah», kas te siis põlu alla jäämist ei karda?
Vastupidi. Liitumisjärgsed probleemid alles tekivad. Negatiivsed mõjud, mida Eesti eliit praegu ei usu, alles tulevad. Võib-olla ainult pehmemal kujul. Siis meenutatakse, et Raig on sellest ju ammu rääkinud...
Ivar Raig, ennustage Eesti euroreferendumi osalusprotsent ja tulemus?
(Mõtleb pikalt) Osalusprotsent tuleb 60 ümber. Hääletamistulemust on praegu väga raske ennustada, sest selle aja jooksul võib palju juhtuda. Kõik sõltub kampaaniatest. Hääletustulemus jääb vahemikku... 40–60% on mõlemale poole võimalik.


Kes võidavad liitumisest? Kes kaotavad?
Võitjad: Suurimad võitjad on poliitikud, riigiametnikud, tõlgid, kes leiavad tööd Euroopa Liidu institutsioonides. Veel võidavad juristid, ajakirjanikud ja võõrkeeli oskavad ametnikud. Suuremate võitjate hulgas on ka üliõpilased ja teadlased. Suur osa põllumajanduse, regionaal- ja keskkonnapoliitikaga tegelevatest inimestest saab samuti parema elujärje. Panganduses ja äris on võitjaid. Võitjateks võivad osutuda ka ettevõtjad ja importijad, kes suudavad pakkuda nn. võitjate gruppi kuuluvatele inimestele kaupu või teenuseid.
Kaotajad: Tarbijad, sest 18% käibemaks tuleb soojusenergiale, elektrienergiale, turismiteenusele; 5% käibemaks ajalehtedele, õpikutele, töövihikutele, ehitistele, matuseteenustele ja teistele kaupadele ning teenustele, mis seni maksustamata. Ettevõtjatest on suurimad kaotajad importijad, kelle põhilised partnerid on väljaspool Euroopa Liitu. Kaotajad on laeva- ja lennufirmad, sest tax ja duty free´d ei suutnud meie läbirääkijad kaitsta.
Allikas: Ivar Raig

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=144246