Ivar Raig: Euro lõhestab Eestit rohkem kui Savisaar

Sel aastavahetusel tähistatakse euro kasutuselevõttu Eestis arvatavasti üpris erinevalt.

Üks seltskond joob euro tervituseks ehtsat šampanjat ja vaatab uhket ilutulestikku, ümberringi piduroad ja pühadekuusedki eurokujutistega ehitud. Üks osa Eesti rahvast võtab aga klaasikese vahuveini või pitsi viina Eesti krooni matuste puhul.

Tõenäoliselt annab president vabariigi aastapäeva puhul hulgale ametnikele aurahad euro kasutuselevõtu eest, kuigi viimaste küsitluste andmetel on rahva toetus eurole oodatud suure tõusu asemel hoopis langenud. Konjunktuuriinstituudi viimase, detsembri lõpus korraldatud küstluse järgi peab euro kasutuselevõttu postiivseks vaid 25 protsenti ning negatiivseks 34 protsenti eestimaalastest, ülejäänud jäid neutraalseks või ei osanud vastata. Toetus eurole oli keskmisest madalam vanemate ja vaesemate inimeste hulgas, suurem rikaste hulgas.

Euro kasutuselevõtuga seotud lootused ja hirmud on pika aja jooksul lõhestanud Eestit rohkem kui Savisaare skandaalid.

Ühed loodavad eurost verevahetust kriisihaigele majandusele, uusi investeeringud, vahenduskulude ja tööpuuduse vähenemist, vabanemist krooni devalveerimise riskist ja usalduse suurenemist Eesti riigi vastu.
Teised aga kardavad, et toidukaupade ja paljude teenuste hinnad tõusevad peagi Euroopa keskmiste või isegi Skandinaavia hindade tasemele, kuid palgad mitte; et majanduskeskkond muutub veelgi bürokraatlikumaks, tööpuudus hakkab uuesti tõusma ning Eestil, rahaliidu kõige vaesemal riigil, tuleb peagi hakata osalema jõukamate, kuid võlgades siplevate euroala riikide arvete kinnimaksmisel.

Viimaste hulgas on ka neid, kes võrdlevad eurotsooniga liitumist astumisega uppumatuks peetud Titanicu pardele, mis läks orkestrihelide saatel põhja. Hästi teeninud kroonist loobumist võidakse aga tõlgendada isegi kui rahva ja EV põhiseaduse paragrahv 111 reetmist, sest demokraatliku riigi juhtidel peaks olema kombeks arvestada rahva enamuse arvamuste ja hirmudega.

Demagoogilisena kõlab jutt, et 2003. aasta rahvahääletusega Euroopa Liitu astumise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses kiitis rahvas heaks ka rahaliitu astumise otsuse, sest meie liitumine toimub Euroopa viimaste kümnendite kõige sügavama majanduskriisi tingimustes, mida rahvas ei osanud 2003. aastal kindlasti ette näha.

Mõistagi polnuks Eestil pääsu euroalast, kuid vastutus euroalaga ühinemise ajastatuse eest 2011. aastal (mitte juba 2007. või näiteks 2018. aastal) jääb kahtlemata tänaste juhtide kanda.
Eesti pingutas Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumide täitmiseks majanduse sügavas kriisiseisundis, kuid nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning Eesti suhteliselt madala arengutaseme (63 protsenti EL keskmisest) jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgelt arenenud riikide jaoks.

Eestil on vaja veel vähemalt ühte kõrge majanduskasvu ja inflatsiooniga perioodi, et viia läbi vajalikud majanduse struktuursed reformid ja jõuda lähemale EL riikide keskmistele sissetulekute ja hindade tasemele. Nüüd jääb meie majanduskasv ilmselt loodetust väiksemaks ning kasvavaks mureks saab haridus- ja sotsiaalteenuste alarahastatus. Eurolaevale pääsemise nimel on neid kulutusi eelarvekärbetega vähendatud kriitilise tasemeni.

Kuidas hakkab maailma suuruselt teise valuutalaeva uutel reisijatel Eestist minema ja kuidas nad eluga uues keskkonnas kohanevad, selgub alles aastate pärast. Seni võib ainult Eesti Panga president olla kindel, et saab mugava istekoha Euroopa Keskpanga juhtide suure laua ümber. Kuid elu peab käima ka põhjakajutites ja äärealadel.

Eestis vohav majanduslik individualism peaks saama rohkem põimitud rahvusliku koostegutsemisega mitte ainult sugulaste ja omavalitsuste, vaid ka riigi tasandil. On vaja tarmukaid ideid ja lahendusi uues majanduskeskkonnas paremini hakkama saamiseks. Eesti kroonil oli ju mitte ainult raha tähendus, rahavahetus on palju enam kui vaid tehniline protseduur. Kroonist sai iseseisvuse ja rahvuskultuuri märk ja kandja ning oluline siseturu kaitsja. Nüüd on vaja leida uued meetmed, mis hakkaksid toetama Eesti omariiklust, kultuuri ja majandust. Euro ei asenda krooni mitmeid tähendusi.

Aasta jooksul selgub, kuivõrd õigeks osutuvad nii piiritute eurooptimistide kui ka paadunud euroskeptikute väited ja ennustused. Eesti europoliitika üks tõehetk saabub aga juba Riigikogu ja EV presidendi valimistel, kus antakse ka esimesed hinnangud euro kasutuselevõtuga toimunud muutuste kohta. Igal juhul peavad võimulolijad nüüd viie rikkama riigi hulka jõudmise loosungi asemel piirduma pigem eesmärgiga saada lahti rahaliidu vaesema riigi staatusest ja jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele.

Püsivamad muutused ja suuremad probleemid seoses euroga tekivad aga alles siis, kui selgub, kas eurotsooni ennast tabavad Titanicu mured.

Hoiatavaid märke oli 2010.aastal juba mitmeid - kevadel Kreeka maksevõimetus ja hilissügisel Iirimaa panganduskriis. Lisaks alandati äsja rahvusvaheliste finantsagentuuride poolt Portugali ja Hispaania riigivõlakirjade reitinguid. Riigieelave suure defitsiidiga vaevlevad veel Belgia, Itaalia ja mitmed teised euroala riigid.

Siinkohal viitan majandusteadlaste poolt välja töötatud optimaalse valuutapiirkonna teooriale ning kolme Nobeli majanduspreemia laureaadi (R. Mundell, M. Friedman ja P. Krugman) arvamustele, kes erinevatel aegadel on juhtinud EL juhtide tähelepanu asjaolule, et rahaliidu eduka toimimise eelduseks on nii majanduslike kriteeriumide kui ka föderaalriiklike poliitiliste kokkulepete olemasolu ja täpne täitmine.
Praegu aga ei suuda enamus euroala riike jälgida nn Maastrichti kriteeriume ja „Stabiilsuse ja kasvu pakti“ sätted. Poliitilisi kokkuleppeid rahaliidu tagamiseks ja ühise fiskaalpoliitika kujundamiseks on pidevalt edasi lükatud. Nende kokkulepete sõlmimise katsed kukkusid läbi nii Euroopa Põhiseaduse kehtestamisel 2005. aastal kui ka EL Ülemkogu viimastel istungitel.

EL riigid (sh suurriigid) on hiigelvõlgades, mis on seadnud ohtu eurotsooni riikide ja euro usaldusväärsuse. 2011. aastal võib see probleem veelgi teravneda, kui maksejõuetus tabab Portugali ja Hispaaniat. Nende riikide probleemide lahendamiseks on vaja juba kordades rohkem vahendeid kui Kreeka ja Iirimaa puhul ning siis võib isegi Saksamaa ja Prantsusmaa pingutustest väheks jääda.

Kas, millal ja kuidas eurotsooni lagunemine jätkub, sõltub paljudest asjaoludest, millest otsutavad on Euroopa suurriikide omavahelised kokkulepped ning Euroopa Liidu suhted Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.

Ajaks, mil eurotsoon võib laguneda (näiteks 2013, kui selgub Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad), peaks ka Eestil olema plaan, kuidas hakata kujundama uut rahapoliitikat. Üheks võimaluseks oleks taotleda Rootsi krooni kasutuselevõttu, sest juba praegu on ligi 90 protsenti Eesti rahadest Rootsi pankade hallata. Teiseks võimaluseks võib kujuneda ühinemine Skandinaavia rahaliiduga, mis võib tekkida Rootsi, Taani ja Norra koostöös.

Autor on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-euro-lohestab-eestit-rohkem-kui-savisaar.d?id=37600167

Ivar Raig: eurotsooni võiks kaheks lüüa

Kuigi kõrge euroametnik Siim Kallas on avaldas arvamust, et ühisrahast oleks lihtne loobuda, ent keegi ei soovi seda, leiab Tallinna Ülikooli õigusakadeemia professor Ivar Raig, et Kallas eksib mõlemas väites.

„Kallas on ülimalt optimistlik või variserlik, teades, et tegelikult asjad nii ei ole. Eurotsoonist lahkumine ei ole lihtne ja Slovakkia parlamendi spiiker rääkis võimalusest lahkuda,” ütles Raig Eesti Päevalehele.
Lõplikult otsustab Raigi hinnangul eurotsooni saatuse üks suur riik, kuid kahtlemata mõjuks halvasti ka mõne väikse riigi lahkumine.

Raigi sõnul ennustab eurotsooni kokkukukkumist see, et rahaliidu laienemisel ei arvestanud enam Nobeli preemia laureaadi Robert Mundell optimaalse valuutapiirkonna teooriaga.
„Selle teooria kohaselt moodustavad optimaalse valuutapiirkonna riigid, mis jälgivad ühelt poolt kõiki Maastrichti kriteeriumeid, lisaks sellele on ühesuguse arengutaseme ning majandusliku käitumisega,” selgitas ta.

Raigi sõnul võiks Eesti olla solidaarne Saksamaaga, mis tähendaks, et oleks vaja kehtestada automaatsed mehhanismid rahaliidu liikmelisuse kriteeriumide rikkujate suhtes.
„Kui praeguse eurotsooniga kokkulepeteni ei jõuta, siis tulgu uus eurotsoon. Need, kes kokku lepivad lähevad oma teed, trükivad uue euro ja jätavad need riigid, kes reeglitega nõus ei ole, sinnapaika ja tekib kaks eurotsooni,” leidis ta

http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eurotsooni-voiks-kaheks-luua.d?id=36661941

Ivar Raig: Eesti kroone ei tohi ära põletada

Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor Ivar Raig kinnitas eurokriitikute seminaril, et Eesti kroone ei tohi kohe kindlasti põletada, sest eurotsooni langemisel võib tulla vajadus vana vääring taas ringlusesse lasta.

 

„Selge on see, et me peame kindlasti säilitama Eesti kroonid, kõik need 87,4 miljardit, mis hetkel käibel on. Mündid müntideks, kuid miljardid kroonid tuleb hoida paberil alles tulevikuks, kuna ei tea ju mis tuleb. See on kindel deklaratsioon mille kohapealt saame kokku leppida. Me ei tea kuna eurotsoon laguneb, me ei tea kuidas seda tehakse, tegemist on poliitiliste otsustega. Meil peab selleks olema valmisolek kiiresti luua uus rahasüsteem, kas tahame astuda uude nõrka eurotsooni, võtta kasutusele Rootsi kroon või minna tagasi meie oma Koidulate ja Jakobsonide juurde,“ rääkis Raig.
Eurokriitikute seminaril „Kriis eurotsoonis ja üleminek kroonilt eurole“ Linnaraamatukogus võttis Raig sõna eurokriitikute poolt ning leidis selgelt, et eurotsoon ei jää püsima, kuid on ebaselge veel kuna see rahaliit laguneb.
„Ei saa ju öelda, et rahaliit laguneb aasta või kolme või seitsme pärast, kuid selleks peab olema valmis, kuna lagunemine toimub. Eurotsoon on vaid rahaühendus, kuid sel puudub täielikult ühine maksusüsteem ja rahanduspoliitika,“ rääkis Raig.
Professor lisas, et Saksamaa ütleb kindlasti eurole ei, kui maksumaksja kohustus muude riikide võlgu maksta veelgi kasvab.
„See on siis hetkel, mil abipaketti hakkavad vajama Prantsusmaa ja Itaalia. Ajaloos ei ole näidet kus ühisraha peaks vastu ilma selle seotuseta ühe liitriigi külge. Milton Friedman on öelnud et poliitiline liit peaks rajama tee rahaliiduks, kuid rahaliit mis on tehtud ebasoodsates tingimustes tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamimseks. Eesti on ju olnud Rootsi kuningriigi liige ning kui eurotsoon kaob, kroon on põletatud siis on ka võimalik, et Eesti liitub Skandinaavia kroonipiirkonnaga,“ lisas Raig.

„Euro saaks jääda püsima vaid föderaalriigi loomisel, kuid seda ei tule sest ükski normaalne rahvas ei oleks sellise liiduga nõus. Ma ei saa lihtsalt aru, et miks meie juhid soovivad just nüüd euroga liituda, samal ajal kui kõik teooriad ja loogikad ütlevad, et rahaliiduga tuleks liituda mitte kriisi põhjas, kui me Maastrichti kriteeriumid täitsime, vaid ikka kõrghetkel. Euro ei ole mitte ainult raha vaid ka rahasüsteem ja majandussüsteem ning euro kindlasti tõstab hindu. Meie poliitikud ja ka ajakirjanikud räägivad aga ikka, et euro ei tõsta hindu. Isegi lapsed lasteaias teavad, et tõde on vastupidine,“ sõnas Raig.
Raigi hinnangul on meil mitu viisi kuidas selle kriisi ja rahaliiduga toimetada. Esimene neist on föderaalriik, mille suunas Euroopa kesksed riigid hetkel töötavad, teine on nii nimetatud „tugeva euro“ ja „nõrga euro“ riikide eraldamine ning kolmandaks on täiesti reaalne võimalus siduda ennast veelgi enam Skandinaaviaga ning võtta kasutusele Rootsi kroon.
„Minu seisukoht on, et kriis eurotsoonis süveneb veelgi ning riigid teevad lepinguid ja plaane, et alustada Euroopa liitriigi loomisega. Euro siis kuidagi säilub, elab üle ning on käibel edasi,“ kinnitas professor.

http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eesti-kroone-ei-tohi-ara-poletada.d?id=35935643

IVAR RAIG: majanduskriis eurotsoonis kestab

Kui viimatise majanduskriisi eel väitsid paljud Eesti juhid ja isegi analüütikud, et  USA-st alguse saanud finantskriis Eestit ei mõjuta, siis nüüd kiirustatakse teatama uusi kaheldava väärtusega seisukohti, et majanduskriis on juba läbi. Hõisatakse, et Eesti majandus on juba tõusuteel. Kuid ühe suurema languse põhjast pisut kerkimine ei pruugi seda veel tähendada, sest kriisieelse tasemini on pikk tee ning uued tagasilöögid pole välistatud.

Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.

Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.

Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.

Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.

USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.

Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).

Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.

Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.

Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.  
   
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste  kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.

Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi  ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.

Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045%  EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.

Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.

Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.

Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti  tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu

http://uudised.err.ee/index.php?06220006

Ivar Raig: euro ei jää püsima

Euro ei jää pikaks ajaks püsima, sest Euroopas pole olemas ühtset valuutapiirkonda, ütles akadeemia Nord majandusprofessor Ivar Raig.

"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.

Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.

"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.

"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.

Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.

"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.

Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.

"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.

Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.

http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-euro-ei-jaa-pusima.d?id=35306037

Sport oli kõige tähtsam

Kui mina olin veel väikene mees
Autor: Ivar Raig

Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordi­riiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Täht­vere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate pois­te eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.

Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri Au­gust Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.

Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.  
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kale­vi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslas­test siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-senti­meetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.

Ivar Raig: ühineme euroga täiesti valel ajal

Akadeemia Nord professor ja euroskeptik Ivar Raig ütleb, et eurotsooniga ühinemine oleks tulnud ette võtta uue majandustsükli tõusu lõpus.
"Siis, kui valitsus oleks pidanud inflatsiooni vähendama ja kokku hoidma, öeldi, et me seda ei tee ja me saame viie rikkama riigi hulka, mis oli selge bluff ja vale majanduspoliitika, kuna siis oleks pidanud piirama kulutusi," rääkis Raig Delfile. Ta on veendunud, et eurotsooniga ühinemine on ette võetud täiesti valel ajal.
"Räägitud on investeeringute suurenemisest. Mõelge ise, kui euro langeb nagu kolinal, siis miks peaks siia investeerima: kui on ebastabiilsus ja euro kurss langeb," sõnas ta.
Euro võib tuua majanduse lühiajalise paranemise, kuid kokkuvõttes astume me Raigi sõnul majandustsooni, mis on allakäigul ja lagunemas.
Artiklit saab täispikkuses lugeda Delfist!

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=378356

Ivar Raig: Viimane aeg peatada euro tulek

Eesti poliit- ja majanduseliidi arvates hääletas Eesti rahvas euro kasutuselevõtu poolt juba 2003. aasta 13. septembri referendumil.


Kui täiendati Eesti põhiseadust. Puhtjuriidiliselt on isegi põhiseaduse paragrahv 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis, vastavuses ELi õigusega — seda tuleb tõlgendada EL ja Eesti liitumislepingu ja EV põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes.
Liitumislepingus on fikseeritud, et Eesti ühineb EL rahaliiduga niipea, kui Eesti majandusnäitajad vastavad kehtestatud nn Maastrichti kriteeriumidele. Tähtaeg pole fikseeritud.
Eesti majandus oli eelmisel aastal ajaloo sügavaimas languses ja tööpuudus on praegugi veel aegade kõrgeim, kuid just nendes tingimustes osutus paradoksaalsel kombel võimalikuks rahaliiduga ühinemise nõudeid täita.

Rahaliiduga ühinemine — Eesti krooni käibest kaotamine — on tegelikult hoopis midagi muud kui EL siseturuga tihedam integreerumine või lootus saada uusi investeeringuid. Oma rahast loobumisega antakse ära mitte ainult üks majanduspoliitika olulisemaid hoobasid, vaid ka mingi osa rahvuslikust identiteedist ja suveräänsusest. Veelgi enam, paljud ettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb suure osa kaupade ja teenuste hindade ning ka maksude tõus, mida majanduskriisi tingimustes on eriti raske taluda.
Eesti juhid pole tunnistanud argumente, miks mõned EL riigid, näiteks Rootsi ja Taani, eurole ülemineku rahvahääletusel tagasi lükkasid ning Tšehhi, Poola ja mitmed teised ei kiirusta eurotsooniga liituma.
Eurotsooniga ühinemisest võidab eelkõige poliitiline eliit ja osa äriettevõtteid, kuid kasude ja kahjude vahekorda Eesti kui terviku jaoks on väga raske määratleda nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Eriti keeruliseks on euro tuleviku kujundamise teinud finantsraskustes siplevad Portugal, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania, nn PIGS riigid, mille juhid on kõige enam rikkunud EL stabiilsuse ja kasvupakti nõudeid, olles suurimate välisvõlgade ja eelarvedefitsiitidega riigid rahaliidus. Kõige teravamalt on senini üksmeele puudumine Euroopa Liidu rahapoliitikas ilmnenud suhtumises Kreeka abistamisse (Kreeka välisvõlg ulatub 125%-ni ja eelarve defitsiit 12,7% ni SKT-st). EL viimase Ülemkogu eel kostus äärmuslikke ettepanekuid Kreeka suhtes, alates võlgade kinnimaksmisest EL suurriikide poolt ja lõpetades Kreeka väljaviskamiseni eurotsoonist. Viimast taotles näiteks Euroopa Parlamendi liige, põlissoomlaste erakonna liider Timo Soini, keda Eestis innukalt toetas riigikogu liige Igor Gräzin. Senine valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika toetaja Andres Arrak aga ennustab juba mõne aasta pärast EL rahaliidu lagunemist.
Paraku jäävad paljude otsustajate osavõtul peale kompromissotsused. Ka Kreeka suhtes jõuti lõpuks kokkuleppele, et riiki aitavad laenude refinatseerimisel nii EL rikkamad riigid kui ka Rahvusvahelise Valuutafond (IMF), ning suuresti peab ennast aitama ka Kreeka ise läbi eelarvekärbete, maksutõusude jms.
Õigus on neil, kes väidavad, et EL rahaliit on eelkõige poliitiline institutsioon Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Seda tunnistab isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar. Euroopa rahasüsteemi majanduslikud institutsioonid on äärmiselt nõrgad või puuduvad sootuks. Väga nõrgad on valuutapiirkonna tõrgetata toimimiseks vajalikud eelarvestamise instrumendid (EL eelarve koondab käesoleval eelarveperioodil vaid 1,045% EL liikmesriikide SKT kogumahust, samas kui USA föderaalvalitsuse eelarve ulatub ligemale 30%-le SKT-st).
Kreeka või mõne teise reegleid rikkunud riigi EL rahaliidust väljaviskamiseks pole aga mehhanismi loodudki. Kasutada on püütud vaid reeglite rikkujate poliitilist mõjutamist Näiteks rakendati seda Iirimaa puhul lubatust suurema inflatsiooni pärast 2004. aastal. Juba siis nõudis Brüsseli Euroopa Nõukogu inflatsiooni piiramist ja rangemat eelarvepoliitikat, et mitte seada ohtu euro tugevust. EL-i finants- ja rahandusministrid võtsid isegi vastu otsuse, mis tungivalt soovitas Iirimaa valitsusel piirata eelarvekulutusi, lükata edasi maksude vähendamise reform ning suunata tollasest kõrgest majanduskasvust tulenenud täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. EL-i Komisjoni kohustati jälgima soovituste täitmist. Iirimaale tehtud ettekirjutised rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel liikmesriikidele tehti.
Nüüdse majanduskriisi tingimustes on isegi nende meetmete kasutamine (rääkimata rahalistest trahvidest) muutunud mõttetuks, sest peaaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime pakti nõuete täitmisega. Tulemuseks on, et see pakt pole kindlustanud juba kaua aega ei stabiilsust ega kasvu ning euro kurss teiste maailma juhtivate valuutade suhtes on viimase aastaga langenud ligemale 10%. Tõepoolest, mitmed Euroopa mõjukad finantsasutused on ennustanud ühisrahasüsteemi pöördumatut lagunemist, kuid see ei toimu tõenäoliselt siiski lähema 10 aasta jooksul, sest majandustsükli uus faas Euroopas ennustab peagi kriisi ületamist ning euro on endiselt tähtsuselt teine maailmamajanduse reservvaluuta.
Suure tõenäosusega EL liikmesriigid muudavad eurotsooni kuulumise reegleid mõneti lõdvemaks, loovad Euroopa Finantsinspektsiooni, Euroopa Valuutafondi, reformivad Euroopa Keskpanga juhtimist jms., ning euro kestab edasi, kuigi hakkab järk-järgult kaotama oma tähtsust ja väärtust teiste maailma tähtsamate valuutade suhtes, sest kinni on vaja hakata maksma ka teiste ülisuurte võlgnike (sh. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Portugali jt.) võlgasid, mida võlausaldajad (peamiselt Hiina, Jaapani ja rikaste naftariikide pangad) hakkavad üha väljuhäälsemalt nõudma.
Sellises olukorras Eestis euro kasutuselevõtt pigem hakkab aeglustama meie edasist arengut. Eesti on küll viinud tänaseks oma statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei ole tõenäoliselt jätkusuutlik, sest meie majandus on teisel tasemel ja teises arengufaasis kui Lääne- Euroopa majandus ja rahaliitu kuulumisest reaalmajanduslikku abi pole loota, pigem vastupidi. Lisaks toob rahaliiduga ühinemine kaasa majanduse ülereguleerituse ja selle kaudu ka konkurentsivõime alanemise, mis jätab Eesti madala kasvu ja odava tööjõuga alaks. Sellele juhtis sisuliselt tähelepanu ka reitinguagentuur Moodys, kui tõstis eelmisel nädalal Eesti rahandussüsteemi reitingu küll negatiivselt stabiilseks, kuid alandas samas majanduskasvu väljavaateid.
Eesti ühinemine rahaliiduga peaks olema motiveeritud rohkem majanduslikult ja vähem poliitiliselt. Õigem aeg rahaliiduga liitumiseks on siis kui Eesti arengutase on jõudnud EL keskmisele tasemele, milleni me võiksime jõuda aastatel 2015-2020. Kui liituda, siis igati majanduslikult põhjendatud argumentidega ja õiguslikult korrektsel teel, ehk peale vastavate muudatuste ka EV põhiseaduses.
Vaestes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euro kasutuselevõtt seob need riigid küll tugevamini EL tuumikriikide külge, kuid samas süvendab veelgi poliitilisi erimeelsusi EL juhtriikide hulgas EL eelarve kujundamisel ja euro stabiilsuse tagamisel, mis võib viia rahulolematuse kasvule vanades EL liikmesriikides, sest nende elanikud püüavad seista vastu euro ostujõu edasisele langusele.
Euroopa rahaliiduga 2011. aastal ühinemisest loobumine võimaldaks kiiresti võtta kasutusele meetmeid uute töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja uue majanduskasvu ettevalmistamiseks. Eurodieedi ja –propaganda asemel oleks vaja keskenduda sisulisele debatile uue majanduspoliitika kujundamisel ning ka rahva vaesemate kihtide elatustaseme tõstmisele. Euroopa pole meie väikesest majandusest eriti huvitatud. Sellepärast on vaja praegu keskenduda eelkõige Eesti ja meie endi majandusmurede lahendamisele, et paremini kohanduda uute globaalsete majandustingimuste ja võimalustega.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-viimane-aeg-peatada-euro-tulek.d?id=30214839

Ivar Raig ja Jüri Tamm: Kuidas pääseda masust ja eurolõksust?

Juba ligi kaks aastat on peaaegu kõik maailma riigid kavandanud ja võtnud kasutusele ulatuslikke meetmeid lähiajaloo ulatuslikema globaalse finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Nädalapäevad tagasi jõuti majanduse ja tööhõive elavdamise kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni riigikogus.

Suurekaliibrilistest poliitilistest kahuritest antud kogupauk sarnanes kahjuks ilutulestikuga, kõlavate vastukäivate ettepanekute esitamisega, sest terviklikku konkreetset tegevusplaani ei suutnud esitada valitsus ega opositsioon, rääkimata ühisplaanist raskete aegade ületamise kohta.

Valitsuskoalitsiooni juhterakondade peaeesmärk on täita eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, et tagada Eesti krooni asemel euro kasutuselevõtt ja koos sellega kõigi muude olulisemate majandusprobleemide lahendamine. Nii on nüüdseks jõutud olukorrani, et Eesti on peaaegu ainus riik Euroopas, kus avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg vastavad Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele.

Paraku enamik ülejäänud riike neid nõudeid ei täida, sest see pakt pole juba kaua aega kindlustanud stabiilsust ega kasvu. Seda ei saa pidada enam isegi paktiks, sest iga ELi liikmesriik on hakanud oma riigi ja rahva huvide eest üha rohkem iseseisvalt seisma ja vähem aitama teiste muresid lahendada, nagu selgus hiljuti Euroopa riigijuhtide ja rahandusministrite kohtumisel Kreeka majandusraskustesse suhtumise kujundamises.

Tõsi, viimasel hetkel otsustati finantsabi eraldada, kuigi mulje Kreekast kui isolaatorisse paigutatud nakkushaigest jääb rõhuma.

Selles kontekstis võib Eestit muidugi käsitleda steriilse asukana. Samal ajal on jäik dieedikuur viinud meid teise äärmusesse, kus muutub küsitavaks Eesti majanduse jätkusuutlikkus eurotsooni nõuete edasisel täitmisel.

Eelarvekärped on nii tootmistegevust kui tarbimist Eestis niivõrd vähendanud, et Euroopa ühest kiirema kasvuga riigist on viimase kahe aasta jooksul saanud peaaegu kõige suurema languse ja tööpuudusega riik.

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks saanud oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja -efektiivsuse uueks tõusuks, nagu seda teevad näiteks Poola, Tšehhi ja Sloveenia, mis kriisis on suhteliselt vähe kannatanud.

Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus polnud 2009. aastal nii suur kui Eestis.

Peaminister Andrus Ansip on nüüd lõpuks ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist.

Saavutati küll eelarve koomaletõmbamine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja töökohtade loomise eri meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsetest, tehnoloogilistest ja muudest vajalikest uuendustest, pole rahapuudusel jõutud.

Euroopas on majanduskriisiga selgelt paremini toime tulnud need riigid, kus on säilinud oma rahapoliitika (Poola, Rootsi, Tšehhi, Suurbritannia, Taani, Šveits) ja võetud kasutusele muidki meetmeid majanduse stimuleerimiseks.

Paljud eestimaalased on meelitatud uskuma, et euro kasutuselevõtt toob õnne meie õuele tagasi. Kuid vähemalt praegu on euro Eestile rohkem poliitika kui majandus.

Lõks seisneb selles, et eurotsoonis on vaja jätkuvalt täita bürokraatlikke nõudeid ning meil ei õnnestu uuesti saavutada suurt majanduskasvu.

Mõistagi aitaks 2011. aastal eurole üleminek suurendada lähiperspektiivis Eesti usaldusväärsust, kuid pikemas perspektiivis tooks euro kaasa stabiilse stagneerumise riski, sest rahaliidus on meie majanduspoliitika valikud senisest veel piiratumad, kuigi meie arengutase ja majandustsükkel eeldaksid teistest erineva majanduspoliitika kasutamist.

Väikeriikide võimalus kriisiolukordades ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga.

Kui maailma juhtriigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uuskeinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, peaks Eestigi suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro viivad majanduse uuesti tõusule ning lahendavad töötuse ja ülejäänud sotsiaalsed probleemid.

Rohkem kui aasta tagasi sai Eestis majanduskriisi ületamiseks välja pakutud kolm abinõu (vt Postimees, 3.02.2009), mis on ajakohased praegugi.

Esiteks on vaja valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmist kriisimeetmete väljatöötamisel ja ELi raha kasutamisel, teiseks jõulisi meetmeid majanduskriisis töö kaotanud ja võlgadesse jäänud elanike abistamiseks ja töökohtade loomiseks ning kolmandaks abinõu ettevõtjate, eelkõige rahvusliku kapitali ja alustavate ettevõtete toetamiseks. Esimese meetme realiseerimiseks läheb tarvis poliitilist kultuuri ja tahet. Teise ja kolmanda puhul ka raha.

Arvame, et riigi võlakirjade kasutuselevõtuks oleks igati sobiv aeg. Võlakirjade emiteerimine avaks majanduse uue hingamise, millest oleks kasu kogu Eestile.

Eesti majanduse suurimaks probleemiks on saanud enam kui 94 000 ametlikult registreeritud töötut, kellele lisandub 20 000 – 40 000 varjatud tööotsijat. Tööturupoliitika nõrkust ja töölepinguseaduse tasakaalustamatust näitab seegi, et töötute lisandumine pole peatunud, igal viimasel nädalal on juurde tulnud üle 2000 töötu. Suureneb oht, et kvalifitseeritud tööjõud hakkab Eestist pöördumatult lahkuma.

Valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste koostöös pole vaja luua sadu, vaid kümneid tuhandeid töökohti, teha vastavaid koolitusi.

Tuleb algatada seadusandlikud aktid, mis võimaldaksid kehtestada ajutisi maksusoodustusi, näiteks alandada eluliselt oluliste teenuste ja toodete käibemaksu, talviste metsatööde tulumaksu, kaotada kodude maamaks, samal ajal kehtestada kalliste varade kinnisvaramaks ja luksuskauba maks.

ELi sotsiaalfondi raha sihipärase ja efektiivse kasutamisega tuleks soodustada töötute ja pankrotistunud ettevõtjate klubide tegevust, laiendada korterelamute energiasäästu programme, luua sotsiaalseid töökohti heitunutele – nii vaestele kui rikastele, kõigile neile, keda seni pole kaasatud Eesti ees seisvate probleemide ja ülesannete lahendamisse.

Ainult ekspordi toetamisest jääb ettevõtluse toetamisel selgelt väheks.

Tähtsamaks kui eurole üleminekut tuleks pidada ettevõtete konkurentsivõime tõstmise riiklike meetmete kasutuselevõtmist. Teatavasti langes Eesti 2009. aastal riikide konkurentsivõime edetabelis 19 koha võrra madalamale 2006. aasta tasemest.

Riik võiks aidata senisest aktiivsemalt rajada füüsilist ja tehnilist infrastruktuuri, garanteerida vajalikke laene, suurendada rakendusliku teaduse ja innovatsiooni rahastamist, kehtestada maksusoodustusi või anda maksepuhkust noortele ettevõtetele, osta osalust finantsraskustesse sattunud ettevõtetes.

Riik peaks koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja arengufondiga kiirendama uute, kõrgemat lisandväärtust ja eksporttoodangut pakkuvate ettevõtete loomist.

Arengufondi tegevuse rahastamine võiks toetuda ettevõtte tulumaksust laekuvale rahale. Sellise sidususe korral oleks ettevõtte tulumaksu tõstmine igati argumenteeritud ja leiaks toetust hoolivate ärimeeste hulgas. Riigiasutused võiksid omakorda aktiivsust üles näidata riigi- ja munitsipaalettevõtete loomisel või olemasolevate tegevuse laiendamisel valdkondades, kus domineerivad avalikud huvid või kus tööpuudus on eriti suur.

Ettevõtluskeskkonna parandamiseks tuleks vabastada erisoodustusmaksust tervise- ja õpingukulud, kehtestada sotsiaalmaksu lagi, teha reaalseid samme FIEde tegevust segavate bürokraatlike takistuste kõrvaldamiseks ja selle ettevõtlusvormi elustamiseks.

Riik peaks seadusega kehtestama toetusmehhanismid, mida rakendatakse töökohtade loomisel uutes ja perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades, nagu näiteks roheline majandus, ning seal kasutatavate tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel, mahepõllunduse arendamisel, rahvusvaheliste teadus-, kultuuri- ja spordiürituste Eestis korraldamisel, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamisel nii välismaalastele kui Eestis aina suurenevale vanurkonnale.

Kõiki neid samme on vaja teha, olenemata sellest, kas Eesti valitsuse europürgimused leiavad lähiajal ELi juhtide toetuse.

Eurolõksu jäämine või sellest vabanemine võib toimuda juba paari kuu pärast, kui ilmub Euroopa Komisjoni analüüs Eesti eurokõlblikkuse kohta, või hiljemalt juunis, kui liikmesriikide rahandusministrid peavad tegema Eesti kohta vastava poliitilise otsuse.

Eksivad aga need poliitikud, kes euro kasutuselevõtu positiivsest otsusest loodavad abi saada 2011. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Euro kasutuselevõtu otsusest sõltumata tuleb meil kõigil tegutseda riigi, ettevõtete ja iseenese pinnalhoidmisega, olla koostööaltid ja hoolivad ning mitte norutada.

Suurem selgus Eesti tegeliku jätkusuutlikkuse ja kriisiga toimetuleku võimekuse suhtes saabub alles pärast 2013. aastat, kui peame hakkama saama ilma ELi tõukefondide toetuste turgutava mõjuta.

Artikkel ilmub koostöös Postimehega.

http://www.parnupostimees.ee/?id=235494