Peaminister A. Ansipi liberaalse majanduspoliitika järgi on kõik inimesed sünnilt vabad ja võrdsed. Igaühel peab olema võimalus saavutada isiklik heaolu läbi turul toimuva võistluse. Ansipi valitsemise ajal on püütud maksimeerida turujõudude mõju ja minimiseerida riigi sekkumist majanduse juhtimisel. Eesti valitsus on tegelenud peamiselt vaid majanduskeskkonna kujundamisega, loonud neile ühelt poolt võimalikult palju majandusvabadusi, kuid teiselt poolt kehtestanud ka konkurentsireeglid. Meie majanduse juhtijad usuvad nn. Adam Smithi „nähtamatule käele“ ehk iseregulatsioonile, et edu tagab õhuke riik, millel on nõrk kultuuri-, haridus- ja sotsiaalpoliitika. Laissez faire (e. k. laske teha, lase olla) juhtmõtte kohaselt on majanduskriiside põhjuseks riikide liigne sekkumine majandusse, sest see piirab majandusvabadusi ja turu iseregulatsioonivõimet. Sellepärast polegi meie valitsus võtnud kasutusele majanduse riikliku reguleerimise meetmeid nii nagu seda on teinud paljude teiste riikide valitsused Euroopas ja mujal maailmas.
Ansip on järginud libaraalsete monetaristide seisukohta, et majandust on vaja riigi poolt juhtida vaid rahapoliitiliste meetmetega, mis reeglina tähendab ettevõtjate maksude vähendamist ja riigi sotsiaalkulutuste kärpimist. Sellepärast seatigi majanduspoliitika peamiseks eesmärgiks ühinemine euroga. Ansipi majanduspoliitika viletsus seisneb aga selles, et see on olnud poolik liberalism ja ning ignoreeritud on optimaalse valuutapiirkonna teooria põhimõtteid (toetatakse küll ettevõtlusvabadusi, kuid Eesti valuutakurss on olnud fikseeritult jäik (valuutakomitee süsteem) ning intressimäära oma majandustsükliga pole suudetud sobitada. Selle asemel, et monetaarsete meetmetega majandust ergutada, on Eestis euro nimel eelarvekärbete ja maksutõstmistega raha majandusest välja pumbatud.
Meenuvad Ansipi enesekindlad väljaütlemised Läänemaailma majanduskriisi alguses 2008. aasta teises pooles, et Eestit see majanduskriis oluliselt ei mõjuta, meie majandus pidi piirduma kasvutempode aeglustumise ja nn. „pehme maandumisega“. Tegelikkus kujunes aga hoopis selliseks, et ühest kõige kiiremini arenevast majandusest on tänaseks saanud Läti kõrval üks kõige rohkem langenud majanduspiirkond maailmas. Isegi möödunud aasta nn surnud kassi põrge jäi väiksemaks aastasele inflatsioonile. Kui valdav enamus kriisis olevaid riike võttis kriisi võimalikult kiireks ületamiseks vastu ulatuslikke meetmeid pankade ja teiste ettevõtete toetamiseks ning elanike toimetuleku abistamiseks, siis Eestis ei võimaldanud pime usk õhukesesse riiki ja turgude isekorrastumisvõimesse neid meetmeid kasutusele võtta. Veelgi enam, enne kriisi lasti majandus ülekuumeneda ning seejärel eurole ülemineku eesmärgi püstitamine siuliselt välistas majanduse elavdamise meetmete rakendamise. Eurole ülemineku nn. Maastricti ahistavate kriteeriumide täitmine jääb aga kui veskikivi meie riigi kaele ning jätab meie majanduse pikkadeks aastateks vinduma. Igal juhul on Eesti jõudnud teelahkmele, kas jätkata vanaviisi sissetallatud rada üliliberaalse ärikliimaga, mis on viinud meid sinna kus me hetkel oleme või leidub jõude, kes suudavad kujundada Eesti jaoks uue targa ja jätkusuutliku majanduspoliitika.
Eesti majanduspoliitika neodarvinistlik iseloom väljendub selles, et inimesed on sageli pandud omavahel võistlema selleks, et olelusvõitluses saaksid tugevamad ja elujõulisemad peale jääda, et ühiskondliku positsiooni ja võimekuse mõõdupuuks kujuneks majanduslik heaolu ja edukus. Kujundatakse arusaama, et kui sa oled teistest rikkam, siis asud hierarhia tipus ja eliidina omad võimu nende üle, kes on vähem rikkad. Need inimesed, kes on sündinud või sattunud vaesusse peavadki sinna jääma, nad saavad ka kehvemat haridust ja sealt edasi peavad hakkama tegema ka raskemat ning vähem tasustatavat tööd. See aga ei lähe kuidagi kokku liberaalsete põhimõtetege, et „kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed“ ja „kõigile võrdsed võimalused“. Eesti liberaalid rõhutavad, et igaüks ise vastutab oma heaolu eest, parimal juhul aitab riik vaid neid, kes end ka ise suudavad aidata. Selliselt eitatakse kategooriliselt Skandinaaviamaades levinud partnerlusühiskonna, nn. konsesnsuskapitalismi põhimõtteid ning püütakse mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalset vastutust teiste inimeste ees. Ollakse arvamusel, et tugev sotsiaalpoliitika soodustab parasiitlust ja tegevusetust. Millegipärast lähevad aga investeeringud üha rohkem nendesse riikidesse kus on stabiilsus ja palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et vaeste ja puuetega inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kauduga pole senini isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse heakskiitmisega 1992. aastal sõlmis Eesti riik oma kodanikkonnaga lepingu, milles sätestati vastastikused kohustused. Sellest tulenevalt on kõigil kodanikel õigustatud lootus, et riik neid kaitseks, tagaks julgeoleku ja aitaks ka majanduskriisi tingimustes. Kui riik oma elanikke ei aita ja ei kaitse ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale kodanike huvidest, siis pole ju kodanikel riiki vaja. Riigi lõid ja rajasid selle kodanikud ja elanikud mitte aga erafirmad. Eraettevõte, eriti veel kui ta on juba möödud välismaalastele, ei hakka mitte kunagi rahvusriigi suveräänsust kaitsma, ta kolib oma tegevuse lihtsalt mujale, kus on tal turvalisem tegutseda. Sellepärast oli riiklike huvide loosungi kasutamine ettevõtjatele uute privileegide kehtestamisel töötajate arvel töölepingu seaduses silmakirjalikkus. Selliselt töötavad Ansipi jüngrid riigi stabiilsuse, kodanike ühiskonda kaasatuse ja lõpuks kaudselt Eesti omariikluse vastu.
Eesti liberaalid on ehtinud end sõnades reformimeelsusega. Kuid tegelikkuses on tekkinud suundumus reformidest hoidumiseks või vähemalt edasilükkamiseks haldusreformi ja haridusreformi näidetel. Reformierakonna juhtide arvates pole nende võimule ja ideedele Eestis alternatiivi. Mõni idee, nagu näiteks euro kiire kasutuselevõtt muutus aga isegi dogmaatiliseks doktriiniks. Selles idees kahtlejaid ja vastuväidete esitajaid naeruvääristati ja süüdistati rumaluses, kuigi vastuargumendid olid isegi rahvusvahelises kontekstis pädevad. Diskussiooni ja ametliku poliitilise joonega mittenõustumist ei peeta enam mitte tõe või kompromissi otsimiseks vaid pigem võimu kahjustamiseks, mida tuleb iga hinna eest maha suruda. Nüüd on valitsejatel samasugune suhtumine nagu euroskeptikutesse kujunenud ka nn. „punaste professorite“ , kes hoiatasid rahvussuhete võimaliku kriisi ohu eest ja soovitasid asuda sisulisemalt tegelema ühiskonnas integratsiooniküsimustega, ning isegi „rahvusradikaalide“ ja valimistel üksikkandidaatide suhtes.
Nüüd kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uuslibaraalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uus-keinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro käivitavad uuesti majanduse ja lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Lisaks pole Eesti liberaalid ilmselt tutvunud ka M. Friedmani seisukohtadega euro suhtes. Ta hoiatas ettenägelikult, et euro kasutuselevõtt arenenud riikidega erinevas majandusarengu faasis olevates vaesemates riikides toob tõenäoliselt kaasa pingete kasvu eurotsooni arenenumate riikide vahel ja kasvuraskused uutes liikmesriikides.
Tänapäeva üks tuntumaid majandusteadlasi, Nobeli 2008.a. majanduspreemia laureaat Paul Krugman tõdeb, et kaua aega domoneerinud liberaalne Chicago majandusmõtte koolkond on jõudnud intellektuaalsesse kriisi ning käes on aeg majandusliku mõtlemise paradigma muutumiseks (vt. Vikerkaar, nr. 12, 2009, lk 87). Eestis võiks see aeg kätte jõuda juba eelseisvate Riigikogu valimistega. Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega.
Tänapäeva uuskeinsiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse. Turu iseregulatsiooni võimet peavad nad väga piiratuks. Nende arvates õnnestus eelmise sajandi Suure Depressiooni ületamine J. Keynesi poolt pakutud riiklike reguleerimise meetmete rakendamisele ettevõtluse stimuleerimisel ja tööpuuduse vähendamisel. Tänapäeval on pangad võtnud kasutusele mitmesuguseid uusi finantsinstumente väärtpaberitega kauplemisel, millede suhtes libaraalid kaotasid igasuguse riikliku kontrolli. See võimaldas pankadel ja investeerimisfirmadel rajada mitmesuguseid petuskeeme. Nende vältimiseks edaspidi tuleks uuskeinsiaanlaste arvates nüüd kehtestada ranged riiklikud reeglid ja piirangud, et kaitsta kodanike ja äriettevõtete huve pankade ahnuse ja liigkasu võtmise eest. Kuid ka uuskeinsiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduste kriisist väljatoomiseks enam aidata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele ja ähvardab neid riike pankrotiga. Kahtlemata on aga õige keinsiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust pehmendada - investeerida ja luua töökohti siis kui erasektor seda enam ei suuda teha. Kuid ka nemad pole suutnud ära tunda “mulle” ja võtte meetmeid nende vältimiseks, pole osanud oma analüüsimudelitesse lisada turusüsteemi defekte ja hõõrdumisi (P. Krugmani tunnistus). Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn. kolmandat teed.
Ilmselt on vaja ka Eestis ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist erinevate meetmeteda (sarnaselt purjeka juhtimisega vahelduvas tuules, suuremat sekkumist on vaja tormis ja tuulevaikuses).
Majanduse juhtimine kiiresti muutuvates oludes on muutunud keerulisemaks. Sellepärast peaksid sellega tegelema rohkem majanduse süvaspetsialistid, mitte pinnapealsed poliitikutest juristid, ajaloolased või teiste erialade esindajad.
Eesti vajab uut majandusmudelit ja majanduspoliitikat!
Thursday, February 10, 2011
Friday, December 31, 2010
Ivar Raig: Euro lõhestab Eestit rohkem kui Savisaar
Sel aastavahetusel tähistatakse euro kasutuselevõttu Eestis arvatavasti üpris erinevalt.
Üks seltskond joob euro tervituseks ehtsat šampanjat ja vaatab uhket ilutulestikku, ümberringi piduroad ja pühadekuusedki eurokujutistega ehitud. Üks osa Eesti rahvast võtab aga klaasikese vahuveini või pitsi viina Eesti krooni matuste puhul.
Tõenäoliselt annab president vabariigi aastapäeva puhul hulgale ametnikele aurahad euro kasutuselevõtu eest, kuigi viimaste küsitluste andmetel on rahva toetus eurole oodatud suure tõusu asemel hoopis langenud. Konjunktuuriinstituudi viimase, detsembri lõpus korraldatud küstluse järgi peab euro kasutuselevõttu postiivseks vaid 25 protsenti ning negatiivseks 34 protsenti eestimaalastest, ülejäänud jäid neutraalseks või ei osanud vastata. Toetus eurole oli keskmisest madalam vanemate ja vaesemate inimeste hulgas, suurem rikaste hulgas.
Euro kasutuselevõtuga seotud lootused ja hirmud on pika aja jooksul lõhestanud Eestit rohkem kui Savisaare skandaalid.
Ühed loodavad eurost verevahetust kriisihaigele majandusele, uusi investeeringud, vahenduskulude ja tööpuuduse vähenemist, vabanemist krooni devalveerimise riskist ja usalduse suurenemist Eesti riigi vastu.
Teised aga kardavad, et toidukaupade ja paljude teenuste hinnad tõusevad peagi Euroopa keskmiste või isegi Skandinaavia hindade tasemele, kuid palgad mitte; et majanduskeskkond muutub veelgi bürokraatlikumaks, tööpuudus hakkab uuesti tõusma ning Eestil, rahaliidu kõige vaesemal riigil, tuleb peagi hakata osalema jõukamate, kuid võlgades siplevate euroala riikide arvete kinnimaksmisel.
Viimaste hulgas on ka neid, kes võrdlevad eurotsooniga liitumist astumisega uppumatuks peetud Titanicu pardele, mis läks orkestrihelide saatel põhja. Hästi teeninud kroonist loobumist võidakse aga tõlgendada isegi kui rahva ja EV põhiseaduse paragrahv 111 reetmist, sest demokraatliku riigi juhtidel peaks olema kombeks arvestada rahva enamuse arvamuste ja hirmudega.
Demagoogilisena kõlab jutt, et 2003. aasta rahvahääletusega Euroopa Liitu astumise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses kiitis rahvas heaks ka rahaliitu astumise otsuse, sest meie liitumine toimub Euroopa viimaste kümnendite kõige sügavama majanduskriisi tingimustes, mida rahvas ei osanud 2003. aastal kindlasti ette näha.
Mõistagi polnuks Eestil pääsu euroalast, kuid vastutus euroalaga ühinemise ajastatuse eest 2011. aastal (mitte juba 2007. või näiteks 2018. aastal) jääb kahtlemata tänaste juhtide kanda.
Eesti pingutas Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumide täitmiseks majanduse sügavas kriisiseisundis, kuid nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning Eesti suhteliselt madala arengutaseme (63 protsenti EL keskmisest) jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgelt arenenud riikide jaoks.
Eestil on vaja veel vähemalt ühte kõrge majanduskasvu ja inflatsiooniga perioodi, et viia läbi vajalikud majanduse struktuursed reformid ja jõuda lähemale EL riikide keskmistele sissetulekute ja hindade tasemele. Nüüd jääb meie majanduskasv ilmselt loodetust väiksemaks ning kasvavaks mureks saab haridus- ja sotsiaalteenuste alarahastatus. Eurolaevale pääsemise nimel on neid kulutusi eelarvekärbetega vähendatud kriitilise tasemeni.
Kuidas hakkab maailma suuruselt teise valuutalaeva uutel reisijatel Eestist minema ja kuidas nad eluga uues keskkonnas kohanevad, selgub alles aastate pärast. Seni võib ainult Eesti Panga president olla kindel, et saab mugava istekoha Euroopa Keskpanga juhtide suure laua ümber. Kuid elu peab käima ka põhjakajutites ja äärealadel.
Eestis vohav majanduslik individualism peaks saama rohkem põimitud rahvusliku koostegutsemisega mitte ainult sugulaste ja omavalitsuste, vaid ka riigi tasandil. On vaja tarmukaid ideid ja lahendusi uues majanduskeskkonnas paremini hakkama saamiseks. Eesti kroonil oli ju mitte ainult raha tähendus, rahavahetus on palju enam kui vaid tehniline protseduur. Kroonist sai iseseisvuse ja rahvuskultuuri märk ja kandja ning oluline siseturu kaitsja. Nüüd on vaja leida uued meetmed, mis hakkaksid toetama Eesti omariiklust, kultuuri ja majandust. Euro ei asenda krooni mitmeid tähendusi.
Aasta jooksul selgub, kuivõrd õigeks osutuvad nii piiritute eurooptimistide kui ka paadunud euroskeptikute väited ja ennustused. Eesti europoliitika üks tõehetk saabub aga juba Riigikogu ja EV presidendi valimistel, kus antakse ka esimesed hinnangud euro kasutuselevõtuga toimunud muutuste kohta. Igal juhul peavad võimulolijad nüüd viie rikkama riigi hulka jõudmise loosungi asemel piirduma pigem eesmärgiga saada lahti rahaliidu vaesema riigi staatusest ja jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele.
Püsivamad muutused ja suuremad probleemid seoses euroga tekivad aga alles siis, kui selgub, kas eurotsooni ennast tabavad Titanicu mured.
Hoiatavaid märke oli 2010.aastal juba mitmeid - kevadel Kreeka maksevõimetus ja hilissügisel Iirimaa panganduskriis. Lisaks alandati äsja rahvusvaheliste finantsagentuuride poolt Portugali ja Hispaania riigivõlakirjade reitinguid. Riigieelave suure defitsiidiga vaevlevad veel Belgia, Itaalia ja mitmed teised euroala riigid.
Siinkohal viitan majandusteadlaste poolt välja töötatud optimaalse valuutapiirkonna teooriale ning kolme Nobeli majanduspreemia laureaadi (R. Mundell, M. Friedman ja P. Krugman) arvamustele, kes erinevatel aegadel on juhtinud EL juhtide tähelepanu asjaolule, et rahaliidu eduka toimimise eelduseks on nii majanduslike kriteeriumide kui ka föderaalriiklike poliitiliste kokkulepete olemasolu ja täpne täitmine.
Praegu aga ei suuda enamus euroala riike jälgida nn Maastrichti kriteeriume ja „Stabiilsuse ja kasvu pakti“ sätted. Poliitilisi kokkuleppeid rahaliidu tagamiseks ja ühise fiskaalpoliitika kujundamiseks on pidevalt edasi lükatud. Nende kokkulepete sõlmimise katsed kukkusid läbi nii Euroopa Põhiseaduse kehtestamisel 2005. aastal kui ka EL Ülemkogu viimastel istungitel.
EL riigid (sh suurriigid) on hiigelvõlgades, mis on seadnud ohtu eurotsooni riikide ja euro usaldusväärsuse. 2011. aastal võib see probleem veelgi teravneda, kui maksejõuetus tabab Portugali ja Hispaaniat. Nende riikide probleemide lahendamiseks on vaja juba kordades rohkem vahendeid kui Kreeka ja Iirimaa puhul ning siis võib isegi Saksamaa ja Prantsusmaa pingutustest väheks jääda.
Kas, millal ja kuidas eurotsooni lagunemine jätkub, sõltub paljudest asjaoludest, millest otsutavad on Euroopa suurriikide omavahelised kokkulepped ning Euroopa Liidu suhted Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.
Ajaks, mil eurotsoon võib laguneda (näiteks 2013, kui selgub Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad), peaks ka Eestil olema plaan, kuidas hakata kujundama uut rahapoliitikat. Üheks võimaluseks oleks taotleda Rootsi krooni kasutuselevõttu, sest juba praegu on ligi 90 protsenti Eesti rahadest Rootsi pankade hallata. Teiseks võimaluseks võib kujuneda ühinemine Skandinaavia rahaliiduga, mis võib tekkida Rootsi, Taani ja Norra koostöös.
Autor on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-euro-lohestab-eestit-rohkem-kui-savisaar.d?id=37600167
Üks seltskond joob euro tervituseks ehtsat šampanjat ja vaatab uhket ilutulestikku, ümberringi piduroad ja pühadekuusedki eurokujutistega ehitud. Üks osa Eesti rahvast võtab aga klaasikese vahuveini või pitsi viina Eesti krooni matuste puhul.
Tõenäoliselt annab president vabariigi aastapäeva puhul hulgale ametnikele aurahad euro kasutuselevõtu eest, kuigi viimaste küsitluste andmetel on rahva toetus eurole oodatud suure tõusu asemel hoopis langenud. Konjunktuuriinstituudi viimase, detsembri lõpus korraldatud küstluse järgi peab euro kasutuselevõttu postiivseks vaid 25 protsenti ning negatiivseks 34 protsenti eestimaalastest, ülejäänud jäid neutraalseks või ei osanud vastata. Toetus eurole oli keskmisest madalam vanemate ja vaesemate inimeste hulgas, suurem rikaste hulgas.
Euro kasutuselevõtuga seotud lootused ja hirmud on pika aja jooksul lõhestanud Eestit rohkem kui Savisaare skandaalid.
Ühed loodavad eurost verevahetust kriisihaigele majandusele, uusi investeeringud, vahenduskulude ja tööpuuduse vähenemist, vabanemist krooni devalveerimise riskist ja usalduse suurenemist Eesti riigi vastu.
Teised aga kardavad, et toidukaupade ja paljude teenuste hinnad tõusevad peagi Euroopa keskmiste või isegi Skandinaavia hindade tasemele, kuid palgad mitte; et majanduskeskkond muutub veelgi bürokraatlikumaks, tööpuudus hakkab uuesti tõusma ning Eestil, rahaliidu kõige vaesemal riigil, tuleb peagi hakata osalema jõukamate, kuid võlgades siplevate euroala riikide arvete kinnimaksmisel.
Viimaste hulgas on ka neid, kes võrdlevad eurotsooniga liitumist astumisega uppumatuks peetud Titanicu pardele, mis läks orkestrihelide saatel põhja. Hästi teeninud kroonist loobumist võidakse aga tõlgendada isegi kui rahva ja EV põhiseaduse paragrahv 111 reetmist, sest demokraatliku riigi juhtidel peaks olema kombeks arvestada rahva enamuse arvamuste ja hirmudega.
Demagoogilisena kõlab jutt, et 2003. aasta rahvahääletusega Euroopa Liitu astumise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses kiitis rahvas heaks ka rahaliitu astumise otsuse, sest meie liitumine toimub Euroopa viimaste kümnendite kõige sügavama majanduskriisi tingimustes, mida rahvas ei osanud 2003. aastal kindlasti ette näha.
Mõistagi polnuks Eestil pääsu euroalast, kuid vastutus euroalaga ühinemise ajastatuse eest 2011. aastal (mitte juba 2007. või näiteks 2018. aastal) jääb kahtlemata tänaste juhtide kanda.
Eesti pingutas Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumide täitmiseks majanduse sügavas kriisiseisundis, kuid nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning Eesti suhteliselt madala arengutaseme (63 protsenti EL keskmisest) jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgelt arenenud riikide jaoks.
Eestil on vaja veel vähemalt ühte kõrge majanduskasvu ja inflatsiooniga perioodi, et viia läbi vajalikud majanduse struktuursed reformid ja jõuda lähemale EL riikide keskmistele sissetulekute ja hindade tasemele. Nüüd jääb meie majanduskasv ilmselt loodetust väiksemaks ning kasvavaks mureks saab haridus- ja sotsiaalteenuste alarahastatus. Eurolaevale pääsemise nimel on neid kulutusi eelarvekärbetega vähendatud kriitilise tasemeni.
Kuidas hakkab maailma suuruselt teise valuutalaeva uutel reisijatel Eestist minema ja kuidas nad eluga uues keskkonnas kohanevad, selgub alles aastate pärast. Seni võib ainult Eesti Panga president olla kindel, et saab mugava istekoha Euroopa Keskpanga juhtide suure laua ümber. Kuid elu peab käima ka põhjakajutites ja äärealadel.
Eestis vohav majanduslik individualism peaks saama rohkem põimitud rahvusliku koostegutsemisega mitte ainult sugulaste ja omavalitsuste, vaid ka riigi tasandil. On vaja tarmukaid ideid ja lahendusi uues majanduskeskkonnas paremini hakkama saamiseks. Eesti kroonil oli ju mitte ainult raha tähendus, rahavahetus on palju enam kui vaid tehniline protseduur. Kroonist sai iseseisvuse ja rahvuskultuuri märk ja kandja ning oluline siseturu kaitsja. Nüüd on vaja leida uued meetmed, mis hakkaksid toetama Eesti omariiklust, kultuuri ja majandust. Euro ei asenda krooni mitmeid tähendusi.
Aasta jooksul selgub, kuivõrd õigeks osutuvad nii piiritute eurooptimistide kui ka paadunud euroskeptikute väited ja ennustused. Eesti europoliitika üks tõehetk saabub aga juba Riigikogu ja EV presidendi valimistel, kus antakse ka esimesed hinnangud euro kasutuselevõtuga toimunud muutuste kohta. Igal juhul peavad võimulolijad nüüd viie rikkama riigi hulka jõudmise loosungi asemel piirduma pigem eesmärgiga saada lahti rahaliidu vaesema riigi staatusest ja jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele.
Püsivamad muutused ja suuremad probleemid seoses euroga tekivad aga alles siis, kui selgub, kas eurotsooni ennast tabavad Titanicu mured.
Hoiatavaid märke oli 2010.aastal juba mitmeid - kevadel Kreeka maksevõimetus ja hilissügisel Iirimaa panganduskriis. Lisaks alandati äsja rahvusvaheliste finantsagentuuride poolt Portugali ja Hispaania riigivõlakirjade reitinguid. Riigieelave suure defitsiidiga vaevlevad veel Belgia, Itaalia ja mitmed teised euroala riigid.
Siinkohal viitan majandusteadlaste poolt välja töötatud optimaalse valuutapiirkonna teooriale ning kolme Nobeli majanduspreemia laureaadi (R. Mundell, M. Friedman ja P. Krugman) arvamustele, kes erinevatel aegadel on juhtinud EL juhtide tähelepanu asjaolule, et rahaliidu eduka toimimise eelduseks on nii majanduslike kriteeriumide kui ka föderaalriiklike poliitiliste kokkulepete olemasolu ja täpne täitmine.
Praegu aga ei suuda enamus euroala riike jälgida nn Maastrichti kriteeriume ja „Stabiilsuse ja kasvu pakti“ sätted. Poliitilisi kokkuleppeid rahaliidu tagamiseks ja ühise fiskaalpoliitika kujundamiseks on pidevalt edasi lükatud. Nende kokkulepete sõlmimise katsed kukkusid läbi nii Euroopa Põhiseaduse kehtestamisel 2005. aastal kui ka EL Ülemkogu viimastel istungitel.
EL riigid (sh suurriigid) on hiigelvõlgades, mis on seadnud ohtu eurotsooni riikide ja euro usaldusväärsuse. 2011. aastal võib see probleem veelgi teravneda, kui maksejõuetus tabab Portugali ja Hispaaniat. Nende riikide probleemide lahendamiseks on vaja juba kordades rohkem vahendeid kui Kreeka ja Iirimaa puhul ning siis võib isegi Saksamaa ja Prantsusmaa pingutustest väheks jääda.
Kas, millal ja kuidas eurotsooni lagunemine jätkub, sõltub paljudest asjaoludest, millest otsutavad on Euroopa suurriikide omavahelised kokkulepped ning Euroopa Liidu suhted Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.
Ajaks, mil eurotsoon võib laguneda (näiteks 2013, kui selgub Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad), peaks ka Eestil olema plaan, kuidas hakata kujundama uut rahapoliitikat. Üheks võimaluseks oleks taotleda Rootsi krooni kasutuselevõttu, sest juba praegu on ligi 90 protsenti Eesti rahadest Rootsi pankade hallata. Teiseks võimaluseks võib kujuneda ühinemine Skandinaavia rahaliiduga, mis võib tekkida Rootsi, Taani ja Norra koostöös.
Autor on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ivar-raig-euro-lohestab-eestit-rohkem-kui-savisaar.d?id=37600167
Wednesday, December 15, 2010
Ivar Raig: eurotsooni võiks kaheks lüüa
Kuigi kõrge euroametnik Siim Kallas on avaldas arvamust, et ühisrahast oleks lihtne loobuda, ent keegi ei soovi seda, leiab Tallinna Ülikooli õigusakadeemia professor Ivar Raig, et Kallas eksib mõlemas väites.
„Kallas on ülimalt optimistlik või variserlik, teades, et tegelikult asjad nii ei ole. Eurotsoonist lahkumine ei ole lihtne ja Slovakkia parlamendi spiiker rääkis võimalusest lahkuda,” ütles Raig Eesti Päevalehele.
Lõplikult otsustab Raigi hinnangul eurotsooni saatuse üks suur riik, kuid kahtlemata mõjuks halvasti ka mõne väikse riigi lahkumine.
Raigi sõnul ennustab eurotsooni kokkukukkumist see, et rahaliidu laienemisel ei arvestanud enam Nobeli preemia laureaadi Robert Mundell optimaalse valuutapiirkonna teooriaga.
„Selle teooria kohaselt moodustavad optimaalse valuutapiirkonna riigid, mis jälgivad ühelt poolt kõiki Maastrichti kriteeriumeid, lisaks sellele on ühesuguse arengutaseme ning majandusliku käitumisega,” selgitas ta.
Raigi sõnul võiks Eesti olla solidaarne Saksamaaga, mis tähendaks, et oleks vaja kehtestada automaatsed mehhanismid rahaliidu liikmelisuse kriteeriumide rikkujate suhtes.
„Kui praeguse eurotsooniga kokkulepeteni ei jõuta, siis tulgu uus eurotsoon. Need, kes kokku lepivad lähevad oma teed, trükivad uue euro ja jätavad need riigid, kes reeglitega nõus ei ole, sinnapaika ja tekib kaks eurotsooni,” leidis ta
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eurotsooni-voiks-kaheks-luua.d?id=36661941
„Kallas on ülimalt optimistlik või variserlik, teades, et tegelikult asjad nii ei ole. Eurotsoonist lahkumine ei ole lihtne ja Slovakkia parlamendi spiiker rääkis võimalusest lahkuda,” ütles Raig Eesti Päevalehele.
Lõplikult otsustab Raigi hinnangul eurotsooni saatuse üks suur riik, kuid kahtlemata mõjuks halvasti ka mõne väikse riigi lahkumine.
Raigi sõnul ennustab eurotsooni kokkukukkumist see, et rahaliidu laienemisel ei arvestanud enam Nobeli preemia laureaadi Robert Mundell optimaalse valuutapiirkonna teooriaga.
„Selle teooria kohaselt moodustavad optimaalse valuutapiirkonna riigid, mis jälgivad ühelt poolt kõiki Maastrichti kriteeriumeid, lisaks sellele on ühesuguse arengutaseme ning majandusliku käitumisega,” selgitas ta.
Raigi sõnul võiks Eesti olla solidaarne Saksamaaga, mis tähendaks, et oleks vaja kehtestada automaatsed mehhanismid rahaliidu liikmelisuse kriteeriumide rikkujate suhtes.
„Kui praeguse eurotsooniga kokkulepeteni ei jõuta, siis tulgu uus eurotsoon. Need, kes kokku lepivad lähevad oma teed, trükivad uue euro ja jätavad need riigid, kes reeglitega nõus ei ole, sinnapaika ja tekib kaks eurotsooni,” leidis ta
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eurotsooni-voiks-kaheks-luua.d?id=36661941
Thursday, December 2, 2010
Ivar Raig: Eesti kroone ei tohi ära põletada
Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor Ivar Raig kinnitas eurokriitikute seminaril, et Eesti kroone ei tohi kohe kindlasti põletada, sest eurotsooni langemisel võib tulla vajadus vana vääring taas ringlusesse lasta.
„Selge on see, et me peame kindlasti säilitama Eesti kroonid, kõik need 87,4 miljardit, mis hetkel käibel on. Mündid müntideks, kuid miljardid kroonid tuleb hoida paberil alles tulevikuks, kuna ei tea ju mis tuleb. See on kindel deklaratsioon mille kohapealt saame kokku leppida. Me ei tea kuna eurotsoon laguneb, me ei tea kuidas seda tehakse, tegemist on poliitiliste otsustega. Meil peab selleks olema valmisolek kiiresti luua uus rahasüsteem, kas tahame astuda uude nõrka eurotsooni, võtta kasutusele Rootsi kroon või minna tagasi meie oma Koidulate ja Jakobsonide juurde,“ rääkis Raig.
Eurokriitikute seminaril „Kriis eurotsoonis ja üleminek kroonilt eurole“ Linnaraamatukogus võttis Raig sõna eurokriitikute poolt ning leidis selgelt, et eurotsoon ei jää püsima, kuid on ebaselge veel kuna see rahaliit laguneb.
„Ei saa ju öelda, et rahaliit laguneb aasta või kolme või seitsme pärast, kuid selleks peab olema valmis, kuna lagunemine toimub. Eurotsoon on vaid rahaühendus, kuid sel puudub täielikult ühine maksusüsteem ja rahanduspoliitika,“ rääkis Raig.
Professor lisas, et Saksamaa ütleb kindlasti eurole ei, kui maksumaksja kohustus muude riikide võlgu maksta veelgi kasvab.
„See on siis hetkel, mil abipaketti hakkavad vajama Prantsusmaa ja Itaalia. Ajaloos ei ole näidet kus ühisraha peaks vastu ilma selle seotuseta ühe liitriigi külge. Milton Friedman on öelnud et poliitiline liit peaks rajama tee rahaliiduks, kuid rahaliit mis on tehtud ebasoodsates tingimustes tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamimseks. Eesti on ju olnud Rootsi kuningriigi liige ning kui eurotsoon kaob, kroon on põletatud siis on ka võimalik, et Eesti liitub Skandinaavia kroonipiirkonnaga,“ lisas Raig.
„Euro saaks jääda püsima vaid föderaalriigi loomisel, kuid seda ei tule sest ükski normaalne rahvas ei oleks sellise liiduga nõus. Ma ei saa lihtsalt aru, et miks meie juhid soovivad just nüüd euroga liituda, samal ajal kui kõik teooriad ja loogikad ütlevad, et rahaliiduga tuleks liituda mitte kriisi põhjas, kui me Maastrichti kriteeriumid täitsime, vaid ikka kõrghetkel. Euro ei ole mitte ainult raha vaid ka rahasüsteem ja majandussüsteem ning euro kindlasti tõstab hindu. Meie poliitikud ja ka ajakirjanikud räägivad aga ikka, et euro ei tõsta hindu. Isegi lapsed lasteaias teavad, et tõde on vastupidine,“ sõnas Raig.
Raigi hinnangul on meil mitu viisi kuidas selle kriisi ja rahaliiduga toimetada. Esimene neist on föderaalriik, mille suunas Euroopa kesksed riigid hetkel töötavad, teine on nii nimetatud „tugeva euro“ ja „nõrga euro“ riikide eraldamine ning kolmandaks on täiesti reaalne võimalus siduda ennast veelgi enam Skandinaaviaga ning võtta kasutusele Rootsi kroon.
„Minu seisukoht on, et kriis eurotsoonis süveneb veelgi ning riigid teevad lepinguid ja plaane, et alustada Euroopa liitriigi loomisega. Euro siis kuidagi säilub, elab üle ning on käibel edasi,“ kinnitas professor.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eesti-kroone-ei-tohi-ara-poletada.d?id=35935643
„Selge on see, et me peame kindlasti säilitama Eesti kroonid, kõik need 87,4 miljardit, mis hetkel käibel on. Mündid müntideks, kuid miljardid kroonid tuleb hoida paberil alles tulevikuks, kuna ei tea ju mis tuleb. See on kindel deklaratsioon mille kohapealt saame kokku leppida. Me ei tea kuna eurotsoon laguneb, me ei tea kuidas seda tehakse, tegemist on poliitiliste otsustega. Meil peab selleks olema valmisolek kiiresti luua uus rahasüsteem, kas tahame astuda uude nõrka eurotsooni, võtta kasutusele Rootsi kroon või minna tagasi meie oma Koidulate ja Jakobsonide juurde,“ rääkis Raig.
Eurokriitikute seminaril „Kriis eurotsoonis ja üleminek kroonilt eurole“ Linnaraamatukogus võttis Raig sõna eurokriitikute poolt ning leidis selgelt, et eurotsoon ei jää püsima, kuid on ebaselge veel kuna see rahaliit laguneb.
„Ei saa ju öelda, et rahaliit laguneb aasta või kolme või seitsme pärast, kuid selleks peab olema valmis, kuna lagunemine toimub. Eurotsoon on vaid rahaühendus, kuid sel puudub täielikult ühine maksusüsteem ja rahanduspoliitika,“ rääkis Raig.
Professor lisas, et Saksamaa ütleb kindlasti eurole ei, kui maksumaksja kohustus muude riikide võlgu maksta veelgi kasvab.
„See on siis hetkel, mil abipaketti hakkavad vajama Prantsusmaa ja Itaalia. Ajaloos ei ole näidet kus ühisraha peaks vastu ilma selle seotuseta ühe liitriigi külge. Milton Friedman on öelnud et poliitiline liit peaks rajama tee rahaliiduks, kuid rahaliit mis on tehtud ebasoodsates tingimustes tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamimseks. Eesti on ju olnud Rootsi kuningriigi liige ning kui eurotsoon kaob, kroon on põletatud siis on ka võimalik, et Eesti liitub Skandinaavia kroonipiirkonnaga,“ lisas Raig.
„Euro saaks jääda püsima vaid föderaalriigi loomisel, kuid seda ei tule sest ükski normaalne rahvas ei oleks sellise liiduga nõus. Ma ei saa lihtsalt aru, et miks meie juhid soovivad just nüüd euroga liituda, samal ajal kui kõik teooriad ja loogikad ütlevad, et rahaliiduga tuleks liituda mitte kriisi põhjas, kui me Maastrichti kriteeriumid täitsime, vaid ikka kõrghetkel. Euro ei ole mitte ainult raha vaid ka rahasüsteem ja majandussüsteem ning euro kindlasti tõstab hindu. Meie poliitikud ja ka ajakirjanikud räägivad aga ikka, et euro ei tõsta hindu. Isegi lapsed lasteaias teavad, et tõde on vastupidine,“ sõnas Raig.
Raigi hinnangul on meil mitu viisi kuidas selle kriisi ja rahaliiduga toimetada. Esimene neist on föderaalriik, mille suunas Euroopa kesksed riigid hetkel töötavad, teine on nii nimetatud „tugeva euro“ ja „nõrga euro“ riikide eraldamine ning kolmandaks on täiesti reaalne võimalus siduda ennast veelgi enam Skandinaaviaga ning võtta kasutusele Rootsi kroon.
„Minu seisukoht on, et kriis eurotsoonis süveneb veelgi ning riigid teevad lepinguid ja plaane, et alustada Euroopa liitriigi loomisega. Euro siis kuidagi säilub, elab üle ning on käibel edasi,“ kinnitas professor.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-eesti-kroone-ei-tohi-ara-poletada.d?id=35935643
Monday, November 29, 2010
IVAR RAIG: majanduskriis eurotsoonis kestab
Kui viimatise majanduskriisi eel väitsid paljud Eesti juhid ja isegi analüütikud, et USA-st alguse saanud finantskriis Eestit ei mõjuta, siis nüüd kiirustatakse teatama uusi kaheldava väärtusega seisukohti, et majanduskriis on juba läbi. Hõisatakse, et Eesti majandus on juba tõusuteel. Kuid ühe suurema languse põhjast pisut kerkimine ei pruugi seda veel tähendada, sest kriisieelse tasemini on pikk tee ning uued tagasilöögid pole välistatud.
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
Saturday, November 20, 2010
Ivar Raig: euro ei jää püsima
Euro ei jää pikaks ajaks püsima, sest Euroopas pole olemas ühtset valuutapiirkonda, ütles akadeemia Nord majandusprofessor Ivar Raig.
"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.
Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.
"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.
"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.
Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.
"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.
Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.
"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.
Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-euro-ei-jaa-pusima.d?id=35306037
"Pole enam seda optimaalset valuutapiirkonda. Pole sarnase majandustsükli ning arengutasemega riike nagu on Saksamaa, Prantsusmaa ja Benelux, kes on euro keskne südamik ja kes on väga murelikud ja rahutud selle pärast, mis toimub Euroopa liidu äärealadel," selgitas Raig neljapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud Studia Generalia loengus.
Tema sõnutsi pole seetõttu ka enam võimalik ühtne monetaarpoliitika, mille keskne tuum on intressimäär.
"Pole õiget intressimäära. Ühelt poolt on riike, keda on vaja stimuleerida ja neil peab intressimäär olema madal ja on teisi riike, keda on vaja maha jahutada, kelle jaoks on intressimäära vaja tõsta," tähendas Raig.
Ta tõi näiteks Poola ja Rootsi, mis saavad näiteks ise oma rahandusasju reguleerida ja kus kriisi peaaegu polnudki.
"Majandust tuleb reguleerida rahapoliitikaga ja see on kõige efektiivsem reguleerimine, kuid ühine rahapoliitika saab olla siis, kui on ühtne valuutapiirkond, mis tähendab, et on enam-vähem ühine majandustsükkel ja enam-vähem ühine arengutase," selgitas professor.
Euroopa Liidu laienemine, kus tulid juurde erineva arengutasemega riigid, ei aidanud kaasa optimaalsele valuutapiirkonnale.
Teine asjaolu, mis aitab kaasa euro kadumisele, on tõsiasi, et Euroopa Liit pole fiskaalliit - maksud ja eelarve on jätkuvalt rahvuslikus halduses ja fintassiirded on väga piiratud.
Samuti on miinuseks rahvustunde puudumine.
"Meil pole Euroopa Liidu rahvust, pole Euroopa Liidu rahvust ja isegi võib öelda, et meil tuli postkasti voldik "Meie euro", kuid meil ei ole nii väga meie eurot, sest meil ei ole föderaalriiki, meil on jätkuvalt rahvusriigid. Taotlus võib olla, et meie euro, kuid väga sageli rahvusriigid peavad silmas eeskätt oma heaolu ja seepärast pole valmis raha ka ühiskassasse panema ja teiste riikide probleeme lahendama," selgitas Raig.
Ta toetus oma arvamuses Nobeli preemia laureaadi Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna (OVP) teooriale. Esimene artikkel antud teemal ilmus aastal 1961.
Üks OVP eeldusi on kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine.
"See tingimus, mulle tundub, on siis Euroopa Liidus täidetud," ütles Raig.
Teiseks peavad liikmesriigid olema võimelised tagama monetaarpoliitika stabiilsust, mille jaoks võeti vastu Maastrichti kriteeriumid ning Stabiilsuse ja Kasvu pakt.
Kolmandaks peavad liikmesriigid saavutama ka fiskaalpoliitilised kokkulepped. See tähendab eelarvet ja kriisireservi.
"Nüüd selle nõude täitmisega enam nii hea ei ole, sest selliseid fiskaalpoliitilisi kokkuleppeid ja üle-euroopalist võimast eelarvet näiteks sellise mahuga nagu on Ameerika Ühendriikidel Euroopal paraku ei ole. Euroopa eelarve on käesoleval finantsperioodil 2007-2013 vaid 1,045 protsenti kõikide liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist kokku, samal ajal kui Ameerika Ühendriikidel, mis on ka üks optimaalne valuutapiirkond, on see ühtne eelarve, mida on võimalik siis erinevate osariikide vahel jaotada, et see optimaalne piirkond toimiks, on see vähemalt 25 protsenti," selgitas professor.
Neljas kriteerium on see, et liikmesriigid peavad olema sarnase arengutasemega ja sarnase majandustsükliga.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/ivar-raig-euro-ei-jaa-pusima.d?id=35306037
Friday, May 28, 2010
Sport oli kõige tähtsam
Kui mina olin veel väikene mees
Autor: Ivar Raig
Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordiriiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Tähtvere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate poiste eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.
Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri August Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.
Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kalevi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslastest siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-sentimeetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.
Autor: Ivar Raig
Kui tehti ettepanek panna kirja midagi olulist oma lapsepõlve kohta, küsisin oma 84-aastaselt voodihaigelt emalt, millisena tema mind lapsena mäletab. Ta vastas, et alati oli mul olnud kiire minna välja sporti tegema või spordivõistlusi vaatama. Igavene tegu oli alalõpmata määrdunud spordiriiete pesemise ja võistlussärkidele numbrite käsitsi peale õmblemisega. Selle vastuse ajel püüdsingi mõtiskleda, mis rolli etendas sport mu eluteel.
Minu isa ehitas maja endise Tähtvere mõisa karjamaaga piirnenud Hiie tänavale Tartu äärealal. Just meie krundi vastas, endises pullikoplis olid naabermajade suuremad poisid rajanud võrkpalliväljaku, kaugus-, kõrgus- ja teivashüppekastid. Nende vanemate poiste hulgas olid näiteks praegugi Hiie tänaval elav tollane tubli kergejõustiklane ning hilisem majandusteadlane ja poliitik Olev Raju, kunagine Eesti meister maadluses ning praegune sotsioloog ja kriminalistikaõppejõud Uno Traat.
Pallipoisi amet Hiie tänava omatehtud staadionil oli minu esimene spordikogemus juba tükk aega enne kooli. Seejärel õppisin vanemate poiste eeskujul kaugust hüppama – rohumätastest puhastatud muldrajal kobestatud mullahunnikusse. Kõrgushüppekast oli peenem, latiks oli küll pajuritv, kuid maandumispaigas juba saepuru ja höövellaastu segu. Mina hüppasin karjapoissi, kuid suuremad poisid proovisid ka rullhüpet. Teivashüppekast valmis viimasena, kuskilt oli harjutamiseks hangitud isegi bambusteivas.
Hiie tänava omatehtud staadionilt sain spordipisiku. Esimestes klassides võimaldas isa mul proovida mitmeid spordialasid, alates ujumisest Tartu tolleaegses ainsas, Emajõe sauna väikeses siseujulas, siis EPA spordikoolis sportvõimlemist, kuid kopsupõletik ja saltode tegemisel saadud trauma sundisid mitmeks aastaks spordist eemale. Alles viiendas klassis sain uuesti trenni minna, seekord korvpalli õppima, millest on nüüdseks saanud elukestev armastatud harrastus.
Sattusin pühendunud treeneri August Soku juurde, kes tegi isegi lühikestest ja väheandekatest poistest meistrid. Omas vanuseklassis polnud Soku Tartu poistele vastast Tallinnas, Lätis ega isegi mitte Leedus.
Kuus aastat järjest sai võidetud Eesti noorte meistritiitel ja kolmes vanusegrupis tuldud Balti meistriks. Parimaks saavutuseks jäi ilmselt NSVL-i B klassi (15–16-aastaste) meistrivõistlustel Tartu Kalevi järelkasvuvõistkonnas saavutatud 2. koht Moskva Dünamo järel, kus mängisid peajagu pikemad, tulevased NSVL-i täiskasvanute koondise kuulsad mängijad.
Kuigi August Sokust sai varsti legendaarse Ilmar Kullami järel Kalevi peatreener, ei saanud minust ega enamikust teistest võistkonnakaaslastest siiski tippkorvpallureid (v.a Mihkel Tiks). Minu käte siruulatus, 190-sentimeetrine kasv ja isegi sõrmede pikkus jäi eesmängija jaoks liiga napiks.
Tipptasemel korvpalli nuusutamine ja osalemine paljudel võistlustel kuni olümpialootuste rahvusvahelise turniirini õpetas aga midagi väga olulist: äärmuseni pingutama, visalt võitlema, andekamatega sammu pidama. Sporditegemine kujundas otsustavalt minu isiksust. Minu eeskujuks oli kaua aega Priit Tomson. Võin öelda, et August Sokk ja korvpall õpetasid ka elama, tegema sihikindlat tööd, seadma kõrgeid eesmärke, võitlema lõpuni, raskustes mitte alla andma, olema aus ning realistlik enda ja teiste suhtes.
Subscribe to:
Posts (Atom)