Kui viimatise majanduskriisi eel väitsid paljud Eesti juhid ja isegi analüütikud, et USA-st alguse saanud finantskriis Eestit ei mõjuta, siis nüüd kiirustatakse teatama uusi kaheldava väärtusega seisukohti, et majanduskriis on juba läbi. Hõisatakse, et Eesti majandus on juba tõusuteel. Kuid ühe suurema languse põhjast pisut kerkimine ei pruugi seda veel tähendada, sest kriisieelse tasemini on pikk tee ning uued tagasilöögid pole välistatud.
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
Suureks ohuks tuleb pidada 2010. aasta kevadel Euroopas kulminatsiooni jõudnud ülekulutamise ja -laenamise kriisi, kus Kreekale on järgnenud Iirimaa, Portugali ja Hispaania probleemid. Kaugeltki muretu pole ka Itaalia, Prantsusmaa ja mitme teise eurotsooni riigi rahanduse seis.
Majanduskriis USA-s on tänu ulatuslikele kriisivastastele meetmetele läbi saanud, kuid euroala mitmetes piirkondades see veel kestab, mille tulemusena Euroopa majanduse osatähtsus maailmas jätkuvalt kahaneb.
Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagistest maailma edukaimate majandustega riikidest on saanud võlgnikriigid, millede välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse triljonitesse eurodesse. Paljudest Euroopa riikidest on tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite või rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide võlavangid.
Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos euro nõrgenemisega, millele aitas kaasa euroala ääreriikide nõrk finantsdistsipliin, on oluliselt nõrgendanud Euroopa usaldusväärsust globaalsetel finants- ja rahaturgudel. Olukorra on teinud viletsaks mitte isegi niivõrd Euroopa riikide keskvalitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide madal operatiivsus ja vähene paindlikkus finantskriisiga võitlemisel, kuivõrd mõnede riikide riskialtid investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid raskustesse aktsiate ja mitmesuguste tuletistehingutega spekuleerimisel.
USAs doominoefektina vallandunud finantskriis jõudis kõigepealt nende Euroopa pankadeni, kel olid tihedamad sidemed USA finantsinstitutsioonidega, nagu Island, Iirimaa ja Suurbritannia. Näiteks saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid väga paljud Euroopa pangad ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandus SEB ja Swedbanki klientideni ka Eestis. Nüüd võivad nende pankade investeeringud Kreeka, Iirimaa, Islandi ja teiste riikide võlakirjadesse tuua kaasa uusi halbade laenude mahakandmisi või varade allahindamisi.
Euroala nn. PIIGS maade võlad ohustavad otseselt euro tugevust. Näiteks Iirimaa võlad Suurbritannia pankadele ulatuvad 149 miljardi ja Saksamaa pankadele 139 miljardi dollarini, samas kui Iirimaa SKP oli 2009. aastaga võrreldavates hindades vaid 172 miljardit USD (The Wall Street Journal, 2010-11-27).
Euro ja aktsiaturgude edasise languse vältimiseks töötasid EL liikmesriikide rahandusministrid koos IMF ja EL Komisjoni rahandusjuhtidega kogu viimase nädalavahetuse, et esmaspäeval turgude avanemise ajaks saavutada kindlustunnet süvendav usaldusväärne abiplaan Iirimaa pankrotist päästmiseks - hoolimata sellest, et nõupidamist saatis viimaste aegade üks suurimaid iiri ametiühingute korraldatud demonstratsioone 20-protsendilise eelarvekärpe ja IMF sekkumise vastu.
Juba USA vabariiklaste valitsus alustas finantskriisi ohjamist John Maynard Keynesi poolt välja töötatud meetmetega. Demokraatide president Barack Obama on lisanud veel kaks majanduse stimuleerimise paketti, mis kokkuvõttes teeb nende stiimulite maksumuseks ligi 2 triljonit USD. Kuid euroala riigid on senini suutnud kokku panna vaid 440 miljardi euro suuruse abiprogrammi, mis on ligi neli korda vähem kui USA-s ning millest ilmselt ei piisa, et euroala majandusele puhuda sisse uue majanduskasvu jõudu.
Eestis on olnud majanduse stimuleerimise meetmed suhteliselt veelgi väiksemad. Siinkohal tasub meelde tuletada Keynesi ühte peamist seisukohta, et valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, eriti aga finants- ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete ohjamiseks.
Euroopa on majanduskriisist saanud juba valusaid õppetunde, kuid pole ikka veel suutnud välja töötada tõhusaid meetmeid riikide eelarvedistsipliini parandamiseks ja ülepingutatud sotsiaalkulutuste vähendamiseks. Rahaliidu pikaajaliseks kestmiseks vajalike poliitiliste kokkulepete sõlmimise katseid on tehtud korduvalt. Neid üritati saavutada Euroopa Põhiseaduse kehtestamisega, kuid see kukkus 2005. a rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis läbi. EL Ülemkogu istungil 2010. aasta oktoobris tehti veelkordne katse algatada EL-i aluslepingute muutmine, kuid ka seekord ei suudetud kokku leppida. Poolikute kompromisslahenduste suhtes jäi Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet isegi eriarvamusele.
Seega jätkub olukord, et peaaegu kõik EL riigid (sh. suurriigid) ei tule toime euroala reeglite täitmisega ja see on euro usaldusväärsuse juba kõikuma löönud. Vaja on alalist majanduskriiside ennetamise mehhanismi ja operatiivselt rakenduvaid meetmeid finantsdistsipliini rikkujate, ohjeldamatult laenavate ja kulutavate riikide karistamiseks. Ajaloost pole teada ühtki rahaliitu, mis oleks kestnud ilma tugeva eelarvepoliitika ja föderaalriikliku koostööta.
Euroala riikide pingutused suurema eelarve ja ühtsema maksupoliitika, ühiste valuutareservide loomise ja mitmetes teistes rahaliidu stabiilsuse jaoks olulistes küsimustes pole senini olnud kuigi edukad. Näiteks Euroopa Liidu eelarve on käesoleval perioodil (2007-13) vaid 1,045% EL liikmesriikide sisemajanduse koguproduktide summast, ehk 140 miljardit eurot, samas kui USA dollari piirkonda toetav eelarve ulatub 25% ni SKT-st, ehk enam kui 3 triljoni USD-ni, mis võimaldab Washingtonil oluliselt suuremal määral suunata ühist majandus- ja rahaala kui Brüsselil.
Kreeka ja teiste nõrga finantsdistsipliiniga PIIGS riikide suute võlaprobleemide lahendamiseks loodi päästepakett vaid kolmeks aastaks. Praegu seisab isegi see õhus. Kui kokkuleppeid lähiajal ei saavutata, siis mitmete juhtivate majandusteadlaste ning analüütikute hinnangul võib euroala laguneda või teiseneda mitmeks optimaalseks valuutapiirkonnaks.
Kui Eesti tahab pärast eurotsooniga ühinemist jääda tugeva euro piirkonda ja Saksamaa mõjusfääri, siis eelarvepuudujääki ja ka valitsussektori võlakoormust eriti kasvatada ei saa, mis aga omakorda paneb jäigad piirid ka majandus- ja inimeste tulude kasvule Eestis. Peame arvestama sellega, et Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid suudeti täita sügavas kriisiseisundis. Nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning meie suhteliselt madala arengutaseme jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgeltarenenud riikide jaoks.
Paraku mitut asja - eurot, stabiilsust, majandus- ja konkurentsivõime kasvu - korraga ei saa. Viie rikkama riigi hulka jõudmise asemel tuleb nüüd piirduda eesmärgiga jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele. Euroalas saab Eesti tõenäoliselt suurema stabiilsuse, kuid majanduskasv jääb loodetust väiksemaks, sest rahaliidu nõuete täitmine ei võimalda uusi mahukaid investeeringuid struktuurireformidesse, uutesse töökohtadesse ja sotsiaalkulude kasvu. Eestile edu toonud majandusvabadused ja majanduspoliitika paindlikkus vähenevad ning eurobürokraatia ja ülereguleeritus hakkavad ohustama konkurentsivõime kasvu.
Toimetas Oliver Kahu
http://uudised.err.ee/index.php?06220006
