Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas on eraülikoolide areng pärsitud
Tallinna ülikooli rektor Mati Heidmets alustas oma Päevalehe artikliga vajalikku diskussiooni kõrghariduse strateegia ja rahastamise üle, lastes pudelist välja ka õppemaksudžinni.
Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas on eraülikoolide areng pärsitud
Tallinna ülikooli rektor Mati Heidmets alustas oma Päevalehe artikliga vajalikku diskussiooni kõrghariduse strateegia ja rahastamise üle, lastes pudelist välja ka õppemaksudžinni.
Tõesti, raske on leida argumente, miks kõiki üliõpilasi ei peaks kohtlema võrdselt. Paraku on Eesti kõrghariduskorraldus sellest printsiibist pigem kaugenenud.
2004. aastal õppis Eesti neljas suuremas avalik-õiguslikus ülikoolis ligi 40 000 üliõpilast, kuid neist vaid 20 800 ehk 52% riikliku tellimuse alusel. Kui lisada eraülikoolides õppijad, maksab kaugelt üle poole üliõpilastest enda õpetamise kulud täielikult või osaliselt ise kinni.
Võrdse kohtlemise tagaks kas kõigile tasuta (nagu kommunistlikus Ida-Euroopas ja ka rikkas Soomes) või kõigile tasuline (nagu Tšiilis ja Suurbritannias) kõrgharidus. Kui osa tudengeid ei maksa kõrghariduse eest midagi ja teised maksavad selle isegi samas ülikoolis täies ulatuses kinni, pole see just ahvatlev perspektiiv.
Heidmets pakkus, et esialgu võiks kehtestada kõigile üliõpilastele ühtse õppemaksu, mis ulatuks 25 protsendini õpingukuludest. Tegelikult poleks see lahendus, sest juba praegu maksavad üliõpilased enam-vähem selles ulatuses oma õppekulud. Vajadused on oluliselt suuremad.
Samas teeb Heidmets vastuolulise ettepaneku – kiita heaks haridusministeeriumis koostatud Eesti kõrgharidus-strateegia 2006–2015, mis pakub kõrghariduse juhtimiseks ja rahaprobleemide ületamiseks hoopis teisi ideid. Ministeeriumi strateegia taotleb ametkondade senisest suuremat sekkumist kõrghariduse juhtimisse ning alahindab turumajandusliku regulatsiooni toimevõimet. Strateegia ettepanekutega pole reaalne saavutada püstitatud eesmärke – kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõusu –, sest selle elluviimiseks pakutakse vaid uusi bürokraatlikke kontrollimehhanisme, millega ülikoolid allutataks taas riiklikule kontrollile.
Tšiili kogemus sobiks
Paradoksaalsel kombel on era-ülikoolide areng Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas pärsitud, sest nad on seatud kõlvatu konkurentsi tingimustesse. Riik eraldab avalik-õiguslikele kõrgkoolidele sadu miljoneid kroone subsiidiume ka nende erialade õpetamiseks, kus turukonkurents võiks vabalt toimida.
Eesti võiks tõsiselt kaaluda Tšiili kõrghariduse arendamise teed. Tšiili kogemused on just meile kõnekad, sest seal valitses 1990. aastateni samuti tsentraliseeritud totalitaarne režiim. Kuid erinevalt Eestist on Tšiilis praeguseks läbi viidud edukas kõrgharidusreform.
Kahe ülisuure tsentraliseeritud monopoolse riigiülikooli asemel on 16 riigiülikoolist ja 46 eraülikoolist koosnev ülikoolidevõrk, mida sisuliselt juhib mitte ministeerium, vaid 25-liikmeline rektorite nõukogu. Tšiili riiklikud kulutused kõrgharidusele olid 2002. aastal 63% suuremad kui 1990. aastal, kuid üliõpilaste arv kasvas kaks korda. Kõik üliõpilased maksavad õppemaksu ning tänu erasektori vahendite kaasamisele moodustasid ühe üliõpilase koolitamiseks tehtavad riiklikud kulutused 2002. aastal vaid 63,5% 1990. aasta tasemest.
Tšiili kogemus on näidanud, et kartus, nagu vähendaks tasuline õpe noorte õpihimu, osutus alusetuks.
Ka Eesti uuringud kinnitavad, et õppemaksu maksvatel üliõpilastel on enamasti suurem motivatsioon ja mõnelgi erialal on nad ka edukamad.
Küll tuleb aga põhjendatuks pidada argumenti, et tasuline kõrgharidus hakkab suurendama noorte Eestist väljavoolu. Välismaal õppimisel on ka positiivseid külgi, kuid noorte spetsialistide Eestisse töölejäämine on riigile ülitähtis.
Noorte Eestis püsimist saaks soodustada kõrghariduse kaudse subsideerimisega, mida rakendataks pärast ülikooli lõpetamist, näiteks õppelaenu osalise või täieliku kustutamisega riigi või muu tööandja poolt. Praegu aga eraldab riik maksumaksjate raha ka nende koolitamiseks, kes lähevad tööle välisriiki (näiteks arstide koolitamine läheb üha kallimaks, kuid Eestis arste juba napib).
Strateegia tagasi lükata
Loodan, et riigikogu ei kiida valdavalt ametnike ja kitsa ringi ekspertide poolt koostatud kõrgharidusstrateegiat heaks ning nõuab selle olulist muutmist, nii et see paneks aluse komplekssele kõrgharidusreformile, millega tagataks:
•• Eestis kõrgharidust andvate õppeasutuste selge eristamine, mis lähtub tõdemusest, et Eesti vajab nii tipptasemel akadeemilist rahvusülikooli kui ka spetsialiseeritud rakendusülikoole ja tehnilist haridust pakkuvaid kõrgkoole;
•• kõrgharidusasutuste juhtimise detsentraliseerimine ja dereguleerimine, ühtsed toetamisreeglid kõigile haridussfääris osalejatele, sõltumata omandivormist;
•• kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõus, mis saavutataks eelkõige kõrgharidusturu spetsiifikat arvestavate konkurentsireeglitega ning hariduses ja teaduses PPP (public-private partnership) projektide käivitamiseks õiguslike aluste loomisega;
•• võrdsed õppimisvõimalused erinevate majanduslike võimalustega üliõpilastele, kaotades õppemaksuta õppimise kõigis ülikoolides ja kehtestades samaaegselt üliõpilaste ühtsetel alustel kaudse subsideerimise meetmed kõigis kõrgkoolides.
Arvestades Eesti demograafilist ja majanduslikku olukorda, vajame ülikoole, mis suudaks haridusteenuseid eksportida ka Põhja- ja Ida-Euroopasse ning luua uusi kolledĻeid välismaal. Vaid kõigi Eesti ülikoolide koostöös suudaks Eesti haridus ja teadus jääda Euroopas konkurentsivõimeliseks.
Tasulisele kõrgharidusele üleminek on üleilmne suund, mis paratamatult hakkab laiemalt levima ka Euroopas.
Näiteks Suurbritannias kehtestati see eelmisel aastal, tasulise kõrghariduse osa suureneb isegi üldiselt sotsialistliku orientatsiooniga Prantsusmaal, aga ka Lätis ja mujal. Eesti ei peaks reformi õiget aega maha magama.
Ivar Raig, Audentese ülikooli prorektor
http://www.epl.ee/artikkel/309598
2004. aastal õppis Eesti neljas suuremas avalik-õiguslikus ülikoolis ligi 40 000 üliõpilast, kuid neist vaid 20 800 ehk 52% riikliku tellimuse alusel. Kui lisada eraülikoolides õppijad, maksab kaugelt üle poole üliõpilastest enda õpetamise kulud täielikult või osaliselt ise kinni.
Võrdse kohtlemise tagaks kas kõigile tasuta (nagu kommunistlikus Ida-Euroopas ja ka rikkas Soomes) või kõigile tasuline (nagu Tšiilis ja Suurbritannias) kõrgharidus. Kui osa tudengeid ei maksa kõrghariduse eest midagi ja teised maksavad selle isegi samas ülikoolis täies ulatuses kinni, pole see just ahvatlev perspektiiv.
Heidmets pakkus, et esialgu võiks kehtestada kõigile üliõpilastele ühtse õppemaksu, mis ulatuks 25 protsendini õpingukuludest. Tegelikult poleks see lahendus, sest juba praegu maksavad üliõpilased enam-vähem selles ulatuses oma õppekulud. Vajadused on oluliselt suuremad.
Samas teeb Heidmets vastuolulise ettepaneku – kiita heaks haridusministeeriumis koostatud Eesti kõrgharidus-strateegia 2006–2015, mis pakub kõrghariduse juhtimiseks ja rahaprobleemide ületamiseks hoopis teisi ideid. Ministeeriumi strateegia taotleb ametkondade senisest suuremat sekkumist kõrghariduse juhtimisse ning alahindab turumajandusliku regulatsiooni toimevõimet. Strateegia ettepanekutega pole reaalne saavutada püstitatud eesmärke – kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõusu –, sest selle elluviimiseks pakutakse vaid uusi bürokraatlikke kontrollimehhanisme, millega ülikoolid allutataks taas riiklikule kontrollile.
Tšiili kogemus sobiks
Paradoksaalsel kombel on era-ülikoolide areng Eesti üldiselt eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas pärsitud, sest nad on seatud kõlvatu konkurentsi tingimustesse. Riik eraldab avalik-õiguslikele kõrgkoolidele sadu miljoneid kroone subsiidiume ka nende erialade õpetamiseks, kus turukonkurents võiks vabalt toimida.
Eesti võiks tõsiselt kaaluda Tšiili kõrghariduse arendamise teed. Tšiili kogemused on just meile kõnekad, sest seal valitses 1990. aastateni samuti tsentraliseeritud totalitaarne režiim. Kuid erinevalt Eestist on Tšiilis praeguseks läbi viidud edukas kõrgharidusreform.
Kahe ülisuure tsentraliseeritud monopoolse riigiülikooli asemel on 16 riigiülikoolist ja 46 eraülikoolist koosnev ülikoolidevõrk, mida sisuliselt juhib mitte ministeerium, vaid 25-liikmeline rektorite nõukogu. Tšiili riiklikud kulutused kõrgharidusele olid 2002. aastal 63% suuremad kui 1990. aastal, kuid üliõpilaste arv kasvas kaks korda. Kõik üliõpilased maksavad õppemaksu ning tänu erasektori vahendite kaasamisele moodustasid ühe üliõpilase koolitamiseks tehtavad riiklikud kulutused 2002. aastal vaid 63,5% 1990. aasta tasemest.
Tšiili kogemus on näidanud, et kartus, nagu vähendaks tasuline õpe noorte õpihimu, osutus alusetuks.
Ka Eesti uuringud kinnitavad, et õppemaksu maksvatel üliõpilastel on enamasti suurem motivatsioon ja mõnelgi erialal on nad ka edukamad.
Küll tuleb aga põhjendatuks pidada argumenti, et tasuline kõrgharidus hakkab suurendama noorte Eestist väljavoolu. Välismaal õppimisel on ka positiivseid külgi, kuid noorte spetsialistide Eestisse töölejäämine on riigile ülitähtis.
Noorte Eestis püsimist saaks soodustada kõrghariduse kaudse subsideerimisega, mida rakendataks pärast ülikooli lõpetamist, näiteks õppelaenu osalise või täieliku kustutamisega riigi või muu tööandja poolt. Praegu aga eraldab riik maksumaksjate raha ka nende koolitamiseks, kes lähevad tööle välisriiki (näiteks arstide koolitamine läheb üha kallimaks, kuid Eestis arste juba napib).
Strateegia tagasi lükata
Loodan, et riigikogu ei kiida valdavalt ametnike ja kitsa ringi ekspertide poolt koostatud kõrgharidusstrateegiat heaks ning nõuab selle olulist muutmist, nii et see paneks aluse komplekssele kõrgharidusreformile, millega tagataks:
•• Eestis kõrgharidust andvate õppeasutuste selge eristamine, mis lähtub tõdemusest, et Eesti vajab nii tipptasemel akadeemilist rahvusülikooli kui ka spetsialiseeritud rakendusülikoole ja tehnilist haridust pakkuvaid kõrgkoole;
•• kõrgharidusasutuste juhtimise detsentraliseerimine ja dereguleerimine, ühtsed toetamisreeglid kõigile haridussfääris osalejatele, sõltumata omandivormist;
•• kõrghariduse kvaliteedi ja efektiivsuse tõus, mis saavutataks eelkõige kõrgharidusturu spetsiifikat arvestavate konkurentsireeglitega ning hariduses ja teaduses PPP (public-private partnership) projektide käivitamiseks õiguslike aluste loomisega;
•• võrdsed õppimisvõimalused erinevate majanduslike võimalustega üliõpilastele, kaotades õppemaksuta õppimise kõigis ülikoolides ja kehtestades samaaegselt üliõpilaste ühtsetel alustel kaudse subsideerimise meetmed kõigis kõrgkoolides.
Arvestades Eesti demograafilist ja majanduslikku olukorda, vajame ülikoole, mis suudaks haridusteenuseid eksportida ka Põhja- ja Ida-Euroopasse ning luua uusi kolledĻeid välismaal. Vaid kõigi Eesti ülikoolide koostöös suudaks Eesti haridus ja teadus jääda Euroopas konkurentsivõimeliseks.
Tasulisele kõrgharidusele üleminek on üleilmne suund, mis paratamatult hakkab laiemalt levima ka Euroopas.
Näiteks Suurbritannias kehtestati see eelmisel aastal, tasulise kõrghariduse osa suureneb isegi üldiselt sotsialistliku orientatsiooniga Prantsusmaal, aga ka Lätis ja mujal. Eesti ei peaks reformi õiget aega maha magama.
Ivar Raig, Audentese ülikooli prorektor
http://www.epl.ee/artikkel/309598
