Ivar Raig: peaminister kardab väidelda, sest ei taha kaotada võimu

09.08.2003

Eesti ainuke tõsiselt võetav euroskeptik Ivar Raig on enda sõnul ajast ees. Ta usub, et eestlased mõistavad alles mõne aasta pärast halba, mis kaasneb Euroopa Liiduga.
Laupäeval on Keskerakonna kongress, kus põhiteemaks Euroopa Liit (EL). Mida on sealt oodata?
Arvan, et mitme tunni jooksul on Peeter Kreitzbergi ja ELi suhtes vaenulike inimeste äge vaidlus. «Ei» pooldajaid on Keskerakonnas pisut rohkem.
Kas teie ponnistustele ja Uurimiskeskusele Vaba Euroopa (UKVE) on Edgar Savisaare eurotsirkus kasulik või mitte?
Ikka kasulik. Oleme Keskerakonnas leidnud oma ideedele palju toetajaid.
Sõltumata keskerakondlaste otsusest, on see igal juhul kasulik europooldajatele. Kui Keskerakond ütleb «ei», siis sunnib see kõiki teisi minema ELi poolt hääletama; kui öeldakse «jah», siis on saavutatud tõeline kokkulepe... Savisaar on omast võttest selili?
Pole päris nõus. Nagu küsitlused näitavad, on kõikides erakondades suur «ei» ütlejate osakaal. Keskerakonna otsus mõjutab eelkõige kahtlejaid. Kui keskerakondlased ütlevad «ei», siis saavad ka teiste erakondade kahtlejad jõudu. Kuna suuremal hulgal eestlastest läheb ELis elu raskemaks, siis on Savisaare huvides «ei» peale mängida. Suure tõenäosusega kutsub Keskerakond rahva referendumile ja kõik. «Ei» korral ei jää Keskerakond isolatsiooni, pigem võivad nad pelgalt ühe partneriga uue valitsuse moodustada.
Ja jõudsimegi selleni, et Savisaar ei mõtle referendumi eel muule kui võimule pääsemisele? Ka eurovankri on ta selle ette lükanud.
Kahtlemata mängib Savisaar ELiga oma erakonna huvides. Aga ta peab silmas ka valijate huve. Eesti tipp-poliitikutest jälgib ta kõige teravamalt rahva meelsust ja ta otsused on väga kooskõlastatud masside meele-oludega. Ma ei ole nõus, et teda ei huvita Eesti rahva tulevik. Usun, et Savisaar võib teha Brüsseliga Eestile parema lepingu kui kolmikliit (Isamaaliit, Mõõdukad, Reformierakond – U.S.). Nemad olid ju põhilised lepingu tegijad ja neil oli kogu aeg kiire-kiire-kiire. Savisaar avaks teatud peatükid või alustaks isegi uusi läbirääkimisi.
Öelge viis põhjust, miks siis eestlased peavad 14. septembril «ei» ütlema?
1. Liitumisleping on kehv. 2. Liitumine on põhiseadusega vastuolus ja selle muutmist pole lõpuni rahvale selgeks tehtud. 3. Liitumine toob kaasa Eesti majanduskeskkonna halvenemise. Kui seni oleme olnud kiire arenguga, siis Euroopa Liit pidurdab seda. Me ei saa oma potentsiaali ära kasutada. 4. Liitumine toob vaesematele inimestele kaasa liiga kiire hinnatõusu. 5. Eesti pole oma haldussuutlikkuse poolest valmis kõiki 21 000 Euroopa Liidu seadust rakendama ja me saame selle eest karistada Euroopa Kohtus.
Minu seisukoht on referendumi edasilükkamine. Olen kiire liitumise vastu. Saame pehmema maandumise ja aeglasema hinnatõusu.
Lahkus poliitikast püstipäi
1990ndate alguses soovisite saada suureks poliitikuks. Algus oli hea, aga kokkuvõttes jäite keskpäraseks tegijaks ja lahkusite poliitikast sootuks. Miks?
Tõepoolest oli mul kunagi see soov ja ma ka sain poliitikuks. Olin N. Liidu Ülemnõukogus, ENSV Ülemnõukogus, Riigikogus ja Eesti Kongressis. Praegu olen avastanud, et ma pole poliitikas end ammendanud. Ma pole seni valimistel kordagi läbi kukkunud, olen alati olnud võitja. Lahkusin poliitikast vabatahtlikult. Võtsin puhkuse, et end täiendada. Nüüd olen aga otsapidi poliitikas tagasi.
Aga 1994. aastal olevat te tahtnud väga saada peaministriks. Valik langes aga Andres Tarandile.
Seda soovi mul küll polnud. Koos Marju Lauristiniga olime Mart Laari esimese valitsuse kukutajad, kuid peaministritoolist ma isegi ei mõelnud. See oli ju peaaegu võimatu, sest olin kõigest väikseima koalitsioonipartneri juht. Küsimus oli siis, kas peaministriks saab Lauristin või Tarand.
Kas olete hiljem kahetsenud, et siis poliitikast lahkusite?
Nägin sinisilmselt, et ilus on sirge seljaga ja väsinuna poliitikast lahkuda. Veel eelmiste riigikogu valimiste eel pakuti mulle Mõõdukate nimekirjas 10. kohta ja Andres Tarandi valijahäältega kaasnenud kahe kvoodiga oleksin kindlasti sisse saanud. Ka perekond soovis mu lahkumist poliitikast. Poliitikas ei saa olla lõputult. Riigikogus ei saa olla korraga üle kahe koosseisu. Muidu käivad inimesed maha, neil pole ideid ja nad irduvad rahvast.
Teine soovide ja reaalsuse põrkumine oli teie diplomaatiline töö. Te tahtsite väga saada diplomaadiks. Saite isegi kaks aastat olla Itaalias ning oligi kõik... Mis juhtus?
Tahtsin minna diplomaatiasse, et vaadata ja proovida. Olin Itaalias meie saatkonna juht. Seal tunnetasin, et tol hetkel Eesti jaoks vähe tähtsas riigis töötamine tähendas mu pagendamist kodumaalt. Saavutasin diplomaatilises karjääris täieliku tipu. Tegin ära Itaalias (Eesti – U.S.) presidendi nädalase riigivisiidi koos tema sünnipäeva tähistamisega. See on suursaadiku unistus. Lisaks korraldasin peaminister Romano Prodi visiidi Eestisse.
Raske uskuda, et mujale enam ei tahtnud.
Perekond seadis mulle ultimaatumi. Naisel oli kõrini töötuks olemisest. Koos tütrega ütlesid, et nemad ei tule minuga enam ühelegi välislähetusele. Naisel oli oht, et kaotab töö ja kvalifikatsiooni – ta on Eesti Draamateatri kirjandusala juhataja. Lastel olid kodumaal sõbrad ja tuttavad ning nad ei tahtnud neid kaotada. Perekonda ma lõhkuda ei tahtnud. Nagu mulle välisministeeriumist uus pakkumine tehti, võtsin selle ka vastu. Mul õnnestus isegi aasta otsa pidada ELiga liitumisläbirääkimisi, kuigi see oli ebapopulaarne töö. Mind ei rahuldanud välisministeeriumi palk, 6000–7000 krooni. Õnneks oli mul Itaalia-päevadest sääste. Välisteenistuses on ju nagu presidendi palk. Uskuge mind, et tegin välisministeeriumis hambad ristis ametnikutööd.
Täna tundub see tõelise saatuse irooniana, et alustasite ELiga läbirääkimisi ja nüüd olete 100% põhimõtteid muutnud. Miks ja millal toimus murrang?
Euroopa Liit pimestas ka mind. Olin esimene eestlane, kes Priit Kolbrega käis Brüsselis vipituuril. Ennast müüa ja esitleda Euroopa Liit oskab. Olin vilkuvatest Euroopa tähtedest pimestatud, kuid mida rohkem ma seda liitu tundma õppisin, seda rohkem sain aru, et süsteem on mäda – kõik pole kuld, mis hiilgab. Kui paljud teised Eesti juhtpoliitikud tegeleksid Euroopa asjaga, siis jõuaksid ka nemad sama kaugele. Olen teistest ees. Kui teised selleni jõuavad, on juba hilja ja referendum läbi.
Streimannist parem!?
Kas Ivar Raig olnuks parem läbirääkija kui Alar Streimann?
Arvan küll. Majandusteadlasena olnuks ma temast parem. ELiga ühinemine on eelkõige majanduspoliitiline protsess. Põhiline osa läbirääkimiste 30 peatükist puudutas ju majandust. Seal peab pealäbirääkija olema haritud ja kompetentne. Müts maha inglise filoloogi Streimanni ees, kes väga lühikese ajaga viis end asjadega kurssi. Tal aga puudusid tihedad sidemed majandusspetsialistidega. Ma pole kindel, et kõik kokkulepped vastavad Eesti huvidele. Näiteks Sloveenia pealäbirääkija oli majandusdoktor ja endine majandusinstituudi direktor.
Selles on süüdi nn. Ilvese taktika. Tõin ministri juurde majandusteadlased, aga Ilves oma käega kustutas kõik maha. Ta ei andnud neile mingit rolli. Teised riigid kooskõlastasid oma positsioone mitu aastat, meil tehti see kõik kolme kuuga.
See kõik võib olla tõsi. Kõik jääb selle taha, et Eestis polnud siis ega ole ka praegu peale teie ühtegi mõistlikku euroskeptikut, kelle sõnal oleks kaalu. Uno Silberg, Martin Helme ja Igor Gräzin ei tekita usaldust.
See on ka põhjus, miks Eestis «jah» peale jääb. Jõud on täiesti ebavõrdsed – nii inimeste poolest kui ka rahaliselt. «Jah» saamiseks on Eestis umbes 1000 inimest, kes on selle jaoks tööd teinud. Aga seda tööd saanuks teha paremini ja tehtud vead parandada. «Jah»-poolel on 60 korda rohkem raha, neil on vähemalt 30 miljonit krooni. Meil on 500 000 krooni... Üldiselt eurokriitiliselt mõtlevate inimeste arv Eestis kasvab.
Kas vastab tõele, et pärast kohtumist Juhan Partsiga helistasite peaministri büroosse ja vabandasite Martin Helme käitumise pärast?
Kus te selle võtsite? Vastupidi. Helistas Partsi nõunik Kristi Liiva, et rääkida debati toimumisest. Tema üks esimesi sõnumeid oli Partsi rahulolematus Martin Helme käitumise pärast ja ma püüdsin seda leevendada. Helme olevat bravuurselt esinenud ja sekkunud peaministri sõnavõttu. Jah, aga seda ajal, kui peaminister pidas monoloogi ja lõi meile allapoole vööd ehk esitas süüdistusi, millega me polnud nõus. Helme andis siis raevukalt vastu. Viisakas olnuks ehk peaminister ära kuulata.
Parts kardab väidelda
Viimase aja märksõna on debatt. Seni pole debatti olnud. ETV on planeerinud 10. septembriks aja, et Parts ja Raig saaksid rahva ees vaielda. Kas see ikka toimub?
Praeguse seisuga pole mul selle kohta signaale, et toimuks debatt Raig Partsi vastu. ETV korraldab küll debati ja kutsub stuudiosse erinevate seisukohtadega inimesi, nagu oli enne riigikogu valimisi peaministrikandidaatide väitlus. Parts teatas, et ta tuleb debatile, aga see toimub Maalehe veergudel. Meie sellega ei nõustu. Tahtsime, et ikkagi tuleks avalik debatt, mida juhiks üks ETV saatejuht ja sõltumatu ekspert Erik Terk. Parts vastas, et ainult Maaleht ja kõik. Ei saa ju olla võimalik, et peaminister dikteerib kõiki debati tingimusi! Kui ta on jäik, siis me ei saa sellest osa võtta. Nõustusime, et see toimub Maalehe juhtimisel. Olgugi, et Maaleht korraldab selle, eeldan, et sellest saavad osa võtta raadio, televisioon, publik jne. Sellega ma aga ei tahaks nõustuda, et Eestis pole debatti. On küll ja tuleb veel!
Miks peaminister Parts pelgab teid? On ta euroteadmised nõrgad, on ta ülbe või on tal halvad soovitajad?
Kõik kokku. Ta tunneb end väga ebakindlalt. Riiki ei saa valitseda inimene, kellel on see teema endale selgeks tegemata. Kas Tony Blair oli Iraagi sõja spetsialist? Ei! Aga ta tegi endale selle selgeks. Partsi kodutöö on tegemata. Mulle tundub, et ta kardab hoopis võimu kaotada ja süüdistab meid iseseisvusvastasuses.
On teid keegi üritanud positiivselt hõlvata?
Olen seda küsimust ammu oodanud... Vastus on ei! See annabki mulle jõudu neile vastu punnida. See on Eesti diplomaatia nõrkus, et nad ei suuda omi inimesi hõlvata. Ka see näitab, et välisministeeriumis on kaadrimuudatused hädavajalikud.
Kõik praegu avalikkuses toimuv on ju teile isiklikult väga kasulik. Te poleks ju muidu iialgi nii palju meedias tähelepanu saanud. Kui suur roll on oma hinna kasvatamisel?
Perele ei meeldi, et olen liiga palju hõivatud ja liiga suure tähelepanu all. Ma pole põhimõtteliselt raha vastu võtnud, isegi mitte transpordikulusid. Tegelen sellega vabatahtlikult ja missioonitundest. Küllap mingi poliitiline kapital ikka koguneb, millest kunagi võib kasu olla. Aga ma ei kogu kapitali selleks, et kandideerida europarlamenti. Eesti seaduste tõttu pole mul seal mingeid väljavaateid.
Kuidas põhiline tööandja Audentes teie euroskeptilisse tegevusse suhtub?
Nad on deklareerinud, et soosivad demokraatiat ja akadeemilist vabadust.
Kui 14. septembri referendumil tuleb ikka «jah», kas te siis põlu alla jäämist ei karda?
Vastupidi. Liitumisjärgsed probleemid alles tekivad. Negatiivsed mõjud, mida Eesti eliit praegu ei usu, alles tulevad. Võib-olla ainult pehmemal kujul. Siis meenutatakse, et Raig on sellest ju ammu rääkinud...
Ivar Raig, ennustage Eesti euroreferendumi osalusprotsent ja tulemus?
(Mõtleb pikalt) Osalusprotsent tuleb 60 ümber. Hääletamistulemust on praegu väga raske ennustada, sest selle aja jooksul võib palju juhtuda. Kõik sõltub kampaaniatest. Hääletustulemus jääb vahemikku... 40–60% on mõlemale poole võimalik.


Kes võidavad liitumisest? Kes kaotavad?
Võitjad: Suurimad võitjad on poliitikud, riigiametnikud, tõlgid, kes leiavad tööd Euroopa Liidu institutsioonides. Veel võidavad juristid, ajakirjanikud ja võõrkeeli oskavad ametnikud. Suuremate võitjate hulgas on ka üliõpilased ja teadlased. Suur osa põllumajanduse, regionaal- ja keskkonnapoliitikaga tegelevatest inimestest saab samuti parema elujärje. Panganduses ja äris on võitjaid. Võitjateks võivad osutuda ka ettevõtjad ja importijad, kes suudavad pakkuda nn. võitjate gruppi kuuluvatele inimestele kaupu või teenuseid.
Kaotajad: Tarbijad, sest 18% käibemaks tuleb soojusenergiale, elektrienergiale, turismiteenusele; 5% käibemaks ajalehtedele, õpikutele, töövihikutele, ehitistele, matuseteenustele ja teistele kaupadele ning teenustele, mis seni maksustamata. Ettevõtjatest on suurimad kaotajad importijad, kelle põhilised partnerid on väljaspool Euroopa Liitu. Kaotajad on laeva- ja lennufirmad, sest tax ja duty free´d ei suutnud meie läbirääkijad kaitsta.
Allikas: Ivar Raig

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=144246

Eurodebatt: Ivar Raig - argumentum ad hominem.

JAAN TEPANDI,      30. juuli 2003


"Eurorealist" Ivar Raig on andnud Postimehele üsna mahuka ja vapustava intervjuu (30. juuni 2003). Vapustava selles mõttes, et tema esitatud teesidega on pea võimatu polemiseerida, kuna neil tõsiseltvõetavad argumendid puuduvad.

"Kord Brüsselis olles" tekkis Ivar Raigil täiesti kohatu Euroopa Liidu ja N Liidu võrdlus ja samastus. Teiseks jagab ta Eesti "lapsametnikele" õpetusi, kuidas ikka oleks pidanud E Liiduga läbirääkimisi pidama väärikalt ja jõupositsioonilt. Mäletatavasti Eesti on elanike arvult 0,4% ja SKP poolest 0,77% Euroliidust. Edasi kuulutatakse Euroliidu majandusabi "müüdiks". Liitumine E Liidu põllumajanduspoliitikaga tähendaks Eestile stagnatsiooni. Ent millises olukorras on aga Eesti põllumajandus praegu?
Seoses väitega, et ""ei" ütlemisega meiega midagi halba ei juhtu" tuuakse kohatu
viide Norra eitavale seisukohale E Liidu suhtes. Norra SKP on 32 korda suurem Eesti omast ja ühe elaniku kohta ostujõu pariteedis 3,2 korda suurem, viimane on suurem ka E Liidu keskmisest ligi 30% võrra. Seega riik on majanduslikult kõrgel tasemel ja täiesti iseseisev otsustama.

Hirmud ja terendused

Järgneb prohvetlik rahva hirmutamine väitega, et pärast E Liiduga liitumist selgub varsti, et on oluliselt piiratud meie majanduslikke ja poliitilisi vabadusi ja et Eestil puudub Euroopa asjades igasugune otsustamisõigus.
Ja siis tuleb tõeline naiivsevõitu terendus hüvedest, mis Eestile osaks saavad kui ütleme Euroopa Liidule "ei".
"Meil säiliksid head sõbralikud suhted EL institutsioonide ja liikmesriikidega", kogu maailma tähelepanu koonduks Eestile ja meil tekiks võimalus saada "Euroopa tiigriks".
Pakutakse E Liidule vastanduvat lepingut USA-ga, mida "nad on valmis meile kohe pakkuma". Üsna keerukate mõttekäikude abil väidetakse, et "ei" väldib Moskva mõju alla sattumist. Väidetakse, et "Brüssel hakkab pärast "ei" ütlemist meiega palju paremini kurameerima" ja ikka nõnda edasi.
Mida küll oskaks niisuguse jutu peale kosta! Katsed kõiki neid väiteid, mille peamiseks argumendiks on see, et Ivar Raag niimoodi ütles, ümber lükata, oleks õigustamatu ajaraisk. Seetõttu piirdun öelduga.

Kapakud mitme ratsu seljas

Ja lõpuks lubatud "argumentum ad hominem", loogikaviga, mis käesoleval juhul tuleb teha. Intervjuu juures on ära toodud ka andmed intervjueeritava hariduse ja töökogemuse kohta. Kõik on ilmselt õige, kuid puudub ainult üks osa: millega siis selle töö juures hakkama saadi. Ivar Raig oli Eestile kriitilistel aastatel - 1990-1995 - küllalt tõsistel poliitilistel positsioonidel: ENSV Ülemnõukogu majanduskomisjoni aseesimees ja Riigikogu majandus- ja põllumajanduskomitee (?) esimees…Tema oli see, kes vaimustatult põhjendas "teaduslikult" tolleaegse põllumajandusreformi alused ja osales aktiivselt nende elluviimises. Reformi käigus lammutati hurraahüüete saatel suures osas efektiivselt toimivad suurmajandid, kõrvaldati nende suurte kogemustega juhid - "punaparunid" - ja asuti looma 140 tuhandet fatamorgaanana horisondil terendavat talu. Lammutustöö oli edukas, kuid on veel välja selgitamata, kui suur oli sellest tingitud riigi materiaalne kahju. Uute talude rajamine aga takerdus igasuguste eelduste puudusel ja põllumajandus langes sellisesse madalseisu, millega võrreldes nõukogudeaegne stagnatsioon oli lausa paradiis. Toodangu tase langes tublisti madalamale poolest reformieelsest ja on seda veel tänini, üle kümne aasta hiljem.
Raig osutus neis oludes põllumeeste seas tõeliseks persona non grata'ks ja ei tohtinud maal enam oma nägugi näidata. Siis, selle asemel et tehtud purustustööd kuidagi heastada aidata, puges ta pakku ja leidis omale uue ratsu - Euroopa integratsiooni, olles mõnda aega ka Välisministeeriumi kaitsva tiiva all. Ja lõpuks õpetab Ivar Raig eraülikoolides majandusteooriat ja juhtimist. Millist õpetust üliõpilased temalt küll saavad, on üsna raske ette kujutada.

Pikaks veninud "argumentum ad hominem" on aga siin sisse toodud olukordade võrdlemiseks: samasuguse ebamäärase argumentatsiooni ja suure innukusega kui ta lammutas Eesti põllumajandust, on Ivar Raig praegu asunud vastu tegutsema Eesti astumisele Euroopa Liitu. On üsna tõenäoline, et selle tegevuse tulemuseks oleks Eesti põlumajandusega toimunud sarnane fiasko. Olgu see hoiatuseks ajalehejuttu sinisilmselt uskujatele.

Sama suure innukusega kui Ivar Raig lammutas Eesti põllumajandust, on ta praegu asunud vastu tegutsema Eesti astumisele Euroopa Liitu.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=2977&sess_admin=9a98f70bc70570a054114b6d23476515